Õige vastus on hoopis: Aleksander Trilljärve «Keew weri. Kriminal-jutustus Tallinna elust» 1893. aastast.

Kahetsusväärsel kombel on Trilljärve krimijutustus välja jäänud isegi kodumaise krimikirjanduse ajaloost, rääkimata üldisest eesti kirjandusloost. Muuhulgas ei leia ridagi kõnealusest krimkast kirjandusteadlase Harald Peebu krimikirjanduse koondülevaatest «Kolm laipa, kõik surnud ehk Kriminaalne kirjandusmaastik» (Ilmamaa, 1996).

Täpsuse huvides tuleb siinkohal ära märkida, et eelnimetatud Vilde jutustused on pigem ühiskondlikke vastuolusid käsitlevad põneva alatooni ja kriminaalsete sugemetega lood kui krimijutustused tänapäevases tähenduses.

Ei ole kuigi ebatavaline, et kirjandusteosed unustuse hõlma vajuvad, siis juhuse tahtel üles leitakse ning taas uuele elule puhutakse; sama juhtus eesti näitleja, kirjaniku ja tõlkija Aleksander-Harald Trilljärve ainsa, lühiromaani mõõtu jäänud krimijutustusega.

Jaga
Exit mobile version