Usk on tõesti mürk, hoopis mõtelda on vaja. Ja kommunism on üks fanaatilise usu vorme.

Võib uskuda, et maailm armastab dalai-laamat just selle filosoofia pärast. Tiibeti vastupanu ei ole reeglina vägivaldne. Seda enam naeruvääristab dalai-laama nimetamine separatistiks, lõhestajaks või vaenuõhutajaks pigem nimetajaid endid.

President Penpa Tsering andis meile tiibetlaste olukorrast ülevaate – sellest, kuidas tiibeti lapsi küüditatakse, loodust reostatakse ning isegi kõige elementaarsemaid inimõigusi ei järgita.

Hiina ei tunnista Tiibeti eksiilvalitsust ning on alates 2010. aastast keeldunud dialoogist dalai-laama esindajatega. India tunnustab Tiibetit Hiina osana, kuid annab sellest hoolimata varju Tiibeti pagulastele.

Hiina on süüdistanud dalai-laamat püüdluses Hiinast lahku lüüa, ehkki ta on kõnelenud viimastel aastakümnetel üksnes autonoomiast.

Aga mis õieti on pagulasparlament? Andres Herkel on arvanud, et see harukordne institutsioon paneb juurdlema. Näiteks Eesti, Läti ja Leedu pagulastel tegutsesid Nõukogude okupatsiooni ajal eksiilvalitsused, kuid mitte eksiilparlamendid.

Dalai-laama on Eestit külastanud kolmel korral – 1991, 2001 ja 2011. Eksiilvalitsuse president Penpa Tsering külastas meie parlamenti siinkirjutaja kutsel eelmisel aastal ning teda on uuesti külla oodata augustis.

Dalai-laama: “Me räägime väga palju demokraatiast, aga vaja on tagada ka igaühe vabadus. Hiinas seda pole, aga ka Hiina muutub, sest totalitaarne süsteem pole elujõuline ja Xi (Jinping) ei saa muutusi ära hoida. Ka tema peab mõtlema, aru saama, et inimkond on ühtne tervik.

Kunagi ütles Mao Zedong mulle, et usk – see on mürk. Ja kui ta praegu elus oleks, siis ma isegi ütleksin (tagantjärele), et sul oli õigus. Usk on tõesti mürk, hoopis mõtelda on vaja. Ja kommunism on üks fanaatilise usu vorme.”

Dalai laama on kinnitanud, et ta ei reinkarneeru kindlasti mitte kommunistlikusse Hiinasse, vaid vabasse maailma.

Mina olin Dharamsalas visiidil kolmandat korda, kokku on neil reisidel osalenud kümmekond parlamendi liiget.