Matsina ütles intervjuus, et Eestis on sada, võib-olla paarsada kollektsionääri, kes tegelevad aktiivselt kõige varasemate eestikeelsete raamatute kogumisega.
Küsimuse peale, millised on kõige haruldasemad teosed, mida Raamatukoi omale hirmsasti müügiks ihkab, vastas Matsina: «Neid raamatuid on küll. Kui me räägime antikvaarsete raamatute puhul hittidest, siis tuleb vaadata kahtesid numbreid. Ei ole ainult müüginumbrid, vaid on ka numbrid, mida meilt otsitakse ja kui palju on mingitele raamatutele soove kirja pandud, et inimesed tahaks neid osta. Me ei saa rääkida müügihitist, kui meil ei olegi neid raamatuid pakkuda.»
Matsina sõnul on Raamatukoi kõige enam müünud nõukogudeaegseid juturaamatuid, mis sageli on koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. «Me oleme oma 26 aasta jooksul sadu eksemplare müünud selliseid raamatuid nagu «Mary Poppins», «Minu pere ja muud loomad», «Sada aastat üksildust», «Asum» ja «Alice imedemaal»,» loetles Matsina.
Raamatuekspert tõi välja, et Eestis pole raamatuid müües siiski võimalik rikkaks saada ning vana Piilupart Donaldi koomiksi eest on võimalik saada ehk sada eurot, kui koomiksi omanikul õnnestub iseseisvalt ostja leida ning vahendajat ei ole. «See ei ole võrreldav näiteks kunstituruga, kus võib kellelgi kapi tagant või seina pealt tulla mõni Mägi või Köler või Subbi või Sooster. Siis hakkavad tõesti kümned või sajad tuhanded omanikku vahetama.»
Rääkides raamatutest, mille potentsiaalsed ostjad on Raamatukois omale ootenimekirja pannud, tõi Matsina välja erisuguseid teatmeteoseid. «Me võtame kogu aeg vastu soovtellimusi ja salvestame neid. Hetkel meil on salvestatud kokku umbes 6000 soovi. On raamatuid, millel on mitukümmend inimest, aga ka selliseid, millel on ainult üks inimene järjekorras. Need raamatud, mida meilt palju otsitakse, millel on palju soovijaid ja pikk järjekord, on pigem tänapäevased raamatud. Nad on kas mingid tarberaamatud või ilukirjandusest enamasti ulmeraamatud, mida ulmesarja fännid kokku korjavad.»