Eesti välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ütleb intervjuus Eesti Maailmale, et iga riik saab anda oma panuse, et aidata peatada Venemaa agressiooni Ukraina vastu ning kõik peavad tugevdama sõnumit, et agressiooni jätkamise hind kaalub üles selle peatamise hind.
Üle kümne aasta Eesti julgeolekustrateegia ja välissuhete kujundamisel võtmerolli mänginud Jonatan Vseviovile pole Venemaa agressiooniga tegelemine võõras: Eesti välisministeeriumi kantsler töötas varem oma riigi suursaadikuna USA-s ja sekretärina. kaitseministeeriumi kindral. Ta on ka Eesti kaitseväe reservohvitser.
NATO Vilniuse tippkohtumise ajal rääkis meie kaastööline Ben Bathke Vsevioviga tema ootustest kohtumisele Ukrainale, kuidas muuta Venemaa-vastaseid sanktsioone tõhusamaks ning võimalikest tulevastest suhetest Lääne ja Venemaa vahel. Artiklit on pikkuse ja selguse huvides muudetud.
Millised on teie üldised ootused Vilniuse tippkohtumisele?
Olen täiesti kindel, et tippkohtumise lõpuks jõuame konsensusele kõiges, mis laual on. See võtab palju tööd, kuid me jõuame selleni.
NATO on oma liikmesriikide vastu suunatud otsesete sõjaliste rünnakute ärahoidmisel ajaloo edukaim sõjaline liit. NATO on selles võimekam, tõsisem ja ühtsem kui kaks aastat tagasi; kui see on kunagi olnud pärast Eesti liitumist 2004. aastal. Oleme parimas seisus, kus me kunagi olnud oleme.
Teeme mitu olulist otsust kaitse ja heidutusvõime tugevdamiseks. Kuid ükski NATO tippkohtumine ei lõpeta ajalugu. Ma tean, et maailmas on teatud ootused, et jõuame punkti, kus lahendame turvaprobleemid. Me ei tee seda. Kaitsest ja heidutusest ei piisa kunagi. Ohumaastiku muutudes tuleb teha täiendavaid otsuseid. Aga kindlasti oleme nüüd õigel teel. Teeme Vilniuses häid otsuseid, viime Madridis tehtud otsused ellu ja siis peame edasi minema. Oleme lõpuks taas keskendunud kollektiivkaitsele, mida me 10-15 aastat tagasi ei olnud.
Millised on teie lootused tippkohtumisel seoses Ukraina teega NATO liikmelisuse poole?
Meie seisukoht – ja NATO seisukoht – on, et Ukraina saab NATO liikmeks, nagu on sõnastatud Bukaresti tippkohtumise deklaratsioon [from 2008]. Me ütleme, et peame näitama, et selleks on protsess.
NATO on konsensusel põhinev organisatsioon, nii et ilmselgelt tuleb see konsensuslik otsus. See, mida Vilniuse tippkohtumisel öeldakse ja tehakse, on poliitiliselt mõjuv, isegi kui ta ei räägi ega tee midagi Ukraina NATO-liikmesuse teemal, mis oleks kahetsusväärne. Me toetame Ukrainale täiendava sammu pakkumist liikmesuse suunas.
Milliseid seisukohti näete ELi partneritelt Vilniuse tippkohtumise eel esile kerkimas?
Oleme oma strateegilise lähenemisviisi, oma poliitika sisu ja sõjalise abi tähtsuse osas näidanud üles enneolematut ühtsust. Samuti näitasime, et suudame areneda. Oleme näinud, mis ühel päeval tundus poliitiliselt võimatu, saab järgmisel päeval võimalikuks ja ülejärgmisel päeval on asi tehtud.
Meenutagem erinevaid poliitilisi tabusid, mis eksisteerisid: „Kas me saame Ukrainale surmavat abi pakkuda? Kas me saame säilitada oma saatkonnad Kiievis? Kas saame pakkuda läänes valmistatud relvasüsteeme? Kas saame sanktsioneerida [the Russian president, Vladimir] Putin isiklikult?” Ikka ja jälle demonstreerisime, et suudame tabudele vastu astuda, nende üle arutleda – mõnikord väga ägedalt – ja päeva lõpuks järeldusele jõuda; konsensus, mis on meid tegelikult iga pisiasjaga pidevalt edasi viinud.
Kui kindel te olete, et Türgi loobub vastupanust Rootsi NATO liikmelisusele?
Sõja puhkedes ütlesime: “See sõda muudab põhjalikult Euroopa tulevikku ja julgeolekuarhitektuuri – kas paremuse või halvemuse poole.” Üheks võimaluseks, kuidas see paremaks muutuda, tõime välja, on Soome ja Rootsi liitumine NATOga.
Meie seisukoht on selge: ka Rootsi peab olema NATO liitlane. See oleks Rootsi ja Läänemere piirkonna julgeolekule tohutult kasulik. Sellest oleks palju kasu ka NATO-le tervikuna. Türgi ja Ungari ei ole veel ratifitseerinud. Lootus on, et nad seda teevad. Olen üsna kindel, et Vilniuse tippkohtumiseks saame otsuse, et NATO-l on 32 liitlast.
Kas Eesti peaminister Kaja Kallase karm hoiak Vladimir Putini suhtes on olnud läbimõeldud kommunikatsioonistrateegia?
Meie tahtlik strateegia on võimalikult selgelt sõnastada, mida me sellest olukorrast arvame, et meie häält kuuldakse. See on olnud sihilik diplomaatiline strateegia ELi ja NATO lauas ning ka tahtlik kommunikatsioonistrateegia. Mõistame, et kõik meie liitlased ei pruugi seda, mida me arvame.
Me ei kommenteeri asju, mida peame mõõdukalt oluliseks. Kuid oleme jõudnud järeldusele, et kriitiliselt olulistest asjadest vaikimise risk kaalub üles riski, et mõni PR-nõunik kuskil mujal välja vihastada. See on olnud teadlik strateegia alates 24. veebruarist 2022 [when Russia invaded Ukraine].
Nii Ron DeSantis kui ka Donald Trump, vabariiklaste juhtivad kandidaadid 2024. aasta novembris toimuvatel USA presidendivalimistel, on teatanud, et loobuvad Ukraina toetusest. Kas olete mures võimalike tagajärgede pärast?
Me ei tea, mis saab, on liiga vara öelda. Aga me ei muretse. Jälgime, mida räägivad mõjukad poliitilised liidrid. Mõnel juhul suhtleme nendega, näiteks USA senaatoritega.
Me ei arva, et Lääne poliitika kukub valimistulemuste tõttu kokku. Oleme näinud Euroopas toimuvaid valimisi, mis ei ole muutnud seda, kuidas Euroopa strateegiliselt läheneb Venemaa agressioonisõjale. Lisaks juhtub palju asju enne, kui ameeriklased järgmisel aastal hääletama saavad.
On olnud teateid Venemaa mööda hiilimisest Lääne sanktsioonidest läbi Kesk-Aasia riikide ja lüngast EL-i sanktsioonirežiimis. Kas EL teeb piisavalt, et Putini sõjamasinat peatada?
Venemaa, kes püüab leida viise Lääne sanktsioonidest mööda hiilimiseks, on ratsionaalne ja loogiline ning ootuspärane. Selle majandus- ja tööstus-sõjaline kompleks otsib samuti viise, kuidas kohaneda üldise sanktsioonide režiimiga. Meie käsutuses on kolm vahendit selle mõjutamiseks: sanktsioonide režiimi enda kohandamine, st lünkade sulgemine. Meie sanktsioonipaketid on äärmiselt keerulised juriidilised tekstid, kuid on olemas viise, kuidas puudusi parandada ja muuta Venemaa jaoks raskemaks neist möödahiilimine.
Teiseks peame saama paremaks sanktsioonipakettide tehnilise rakendamise. Arvukate agentuuride ja tolliasutustega on see samuti väga keeruline. Kolmandaks saame paremini kasutada oma välispoliitikat ja diplomaatilist jõudu, et veenda teisi riike üle maailma mitte aitama Venemaal mööda hiilida. See tähendab, et lääs, sealhulgas EL, peab olema oma välispoliitikas ja diplomaatilise tööriistakomplekti kasutamisel strateegilisem.
Kas teil on tõesti õnnestunud peatada riike Venemaale kaupu eksportimas?
Me räägime kõigi Venemaa naabritega, iga Venemaa kaubanduspartneri ja kõigi maailma suuremate majandustega. Oleme suutnud neid mõjutada ja asju muuta. Oleme teinud tihedat koostööd teiste liitlastega. Ma ei tea, kes suutis neid mõjutada – see võis olla USA, EL või mõni muu riik.
Strateegilise Euroopa jaoks on see meie esimene tõeline proovikivi. Ükski sõnavõtt Euroopa strateegilisest tugevusest ei tee meid tegelikult heaks. Peame tegema neid asju, millest paljud toimuvad kulisside taga. Peame kasutama nii pehmet kui ka kõva jõudu, mis Euroopal on, viimane on eelkõige meie majanduslik tugevus. Arvan, et Euroopa on alates 24. veebruarist 2022 muutunud enesekindlamaks ja strateegilise mängijana palju paremaks, kuid meil on veel pikk tee minna.
Rääkides EList kui strateegilisest mängijast, siis mis on teie sõnum riikidele, kes ei võta Venemaa provotseerimata agressioonisõja vastu nii karmi seisukohta kui lääs?
“Venemaa juhtkonna veenmine, et agressioon ei tasu ära” on see, kuidas me palume igal rahvusvahelise kogukonna liikmel abi. See on globaliseerunud majandus, nii et igaüks saab anda oma panuse. Kui soovite aidata kaasa sõja lõpetamisele varem kui hiljem, aidake meil tugevdada sõnumit, et selle agressiooni jätkamise hind kaalub üles selle peatamise kulud.
Suur osa Venemaa tuludest tuleb energia ekspordist, primaarnaftast; peame leidma viisi nende tulude kärpimiseks, ilma et see rahvusvahelist naftaturgu põhjalikult häiriks. Naftat tootvad riigid on kriitilise tähtsusega, et aidata leida võimalusi stabiilsuse säilitamiseks rahvusvahelistel turgudel, aidates samal ajal kärpida Venemaa tulusid, mis aitab sõja lõppu lähemale tuua.
Kas olete mures Lääne ühtsuse ja poliitilise toetuse purunemise pärast, kui Ukraina vasturünnak ei suuda oma eesmärke täita?
Ainus, mis loeb, on lõpptulemus, kui sõda on läbi. See tähendab, et meie jaoks on tohutult oluline keskenduda õigele asjale, mitte konkreetsele lahingule või ründele või kaitsele. Mis tahes sõja ajal võivad asjad halvasti või hästi minna. Tähtis on vaid see, kas lõppriik tagab Euroopa ja rahvusvahelise korra, mille keskmes on territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus, mille agressioon kui riigitöö tööriist on diskrediteeritud, millel on vaba ja suveräänne Ukraina. Ehkki ma tunnistan, et iga sõjaline operatsioon on tagajärg, ühineksin nendega, kes vähendavad iga konkreetse pealetungi tähtsust.
Niisiis, olete kindel, et poliitiline toetus jääb tugevaks ka siis, kui tulemus on oodatust madalam?
Jah, ma olen. Sest mis on alternatiiv? Ja kes suudab sõnastada alternatiivi, mis toetaks Euroopa julgeolekukorda, mis hoiab oma tuumas territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust? Ma pole kuulnud, et sellele, mida me oleme püüdnud teha, pole ühtegi usaldusväärset alternatiivi sõnastatud. Ma ei kahtleks meis. Meil on demokraatlike riikidena palju suurem püsivus, kui inimesed arvavad, et meil on.
Kuidas on meil tulevikus suhted Venemaaga? Kas teil on nõudlust või tingimusi või isegi vaadet, millise Venemaa te reaalselt saada võiksite?
Me ei raja midagi lootusele. Ma arvan, et Eesti õppis meie mineviku vigadest, eriti 1930ndate lõpus/1940. Meie poliitika eesmärk on saada Venemaa tagasi Venemaa koosseisu. Me ei pea mõistlikuks ega realistlikuks seada laiemaid eesmärke ja kavandada tulevikku Venemaale, mis on suurriik ja tsivilisatsioon ning jääb alati olema. Nad ei vaja meie nõu, sest see ei vii selle otsese rakendamiseni.
Venemaa tulevik on vene rahva teha; ja Venemaa suhe Euroopa või läänega sõltub liidritest, keda vene rahvas Venemaa juhtidena aktsepteerib. Paljud arvasid, et sõltume jätkuvalt Venemaa naftast ja gaasist, kuid oleme viimase talve jooksul tõestanud, et lääs suudab ellu jääda ja areneda ka ilma suhteta Venemaaga. NATO riikide elanikkond on kokku umbes miljard inimest, mis on endiselt maailma kõige olulisem majanduslik jõud.
Kui Venemaa on lõpuks huvitatud konstruktiivsetest suhetest läänega, ei saa me ignoreerida tõsiasja, et usaldus on põhjalikult purunenud. Venemaa ülesanne on see usaldus uuesti üles ehitada. Siin on kriitilise tähtsusega erinevad elemendid: agressiooni lõpetamine, Ukraina ülesehitamise abistamine, vastutuse tagamine toimepandud kuritegude eest.
Nad peaksid näitama, tõenäoliselt väikeste sammudega, et nad tegelikult kavatsevad täita kohustusi, mida nad vabatahtlikult võtavad rahvusvahelistes lepingutes. See saab olema pikk protsess, mis võib võtta põlvkondi, kuid see peaks algama Venemaaga, kes soovib siiralt kurssi muuta ja luua läänega konstruktiivsed suhted ning seejärel hakkab usaldust taastama.