Eesti ja Ühendkuningriigi koostöö Eesti diviisis on võtnud hoobi argielu karmist reaalsusest ja küsimusest, kuidas kokkulepitut reaalselt ellu viia, samas kui õli tulle valab jao ülema Veiko-Vello Palmi raske iseloom, seisab Eesti ajalehe Postimehe reedel ilmunud artiklis.
Britid lubasid asju, mida neil veel ei olnud, ütles Postimehele riigikaitseotsuste langetamisele lähedane inimene, viidates Eesti kaitseministri Hanno Pevkuri ja tema Briti kolleegi Ben Wallace’i eelmise aasta lõpus sõlmitud kokkuleppele, millega Ühendkuningriik määrab brigaadi Eesti kaitseväe suurima maaväeüksuse Eesti diviisi koosseisu.
Mure ei ole eelkõige selle pärast, kas britid suudavad oma kohustused täita, vaid pigem aja pärast. Britid eesotsas brigaadiülem Giles Harrisega on juba oma brigaadi esistaabi Eestisse saatnud ning siin tegutseb ka diviisi nõuandemeeskond. Eestlased ja Suurbritannia jõudsid aga äsja kokkuleppele, et brigaad saabub täies mahus Eestisse väljaõppe läbiviimiseks alles aastal 2025. Küsimused ajakavade kohta on tekitanud pidevat frustratsiooni.
Sellel on ka inimlik pool. Juba Afganistanis Helmandis koos teenides ei leidnud eestlased brittidega kohe head läbisaamist. Kui selliseid kultuuride erinevusi võib võtta kui paratamatust ja elu loomulikku osa, siis diviisi ülema kindralmajor Veiko-Vello Palmi ülikeeruline iseloom on Postimehe hinnangul muutnud igapäevase õhkkonna tuliseks.
Vastumeelsus töötada diviisi ülema alluvuses
Kaitseväe juhataja Martin Heremi ametiaeg saab läbi 2025. aastal ning tema suhtlusstiilist tulenev Palmi ebapopulaarsus on põhjus, miks on sisuliselt välistatud võimalus, et tema, Heremi endine asetäitja, selle ametikoha saab. Lemmikvalik tipppostile, nagu Postimehele on mitmest allikast teada saanud, on Eesti Kõrgema Sõjakooli juht Vahur Karus.
See takistab ka isikkoosseisu otsimist diviisi peakorterisse. Personali umbes sajast ametikohast on täidetud ligikaudu 80 protsenti, kuid värbamist on seni tõsiselt pärssinud just vastumeelsus Palmi käe all töötada. Brittidega kõrvuti töötades muutub kontrast suhtluses ja töökultuuris eriti teravaks. Brittidel, kes on harjunud esmalt small talkiga maad proovile panema ja alles siis asja juurde minema, on raske leppida sellega, et vestlust alustatakse stiilis “Mul on seda siin ja praegu vaja”.
Kaitseminister Hanno Pevkur ütles Postimehele, et kui Herem sellist ettepanekut ei tee, ei ole plaanis diviisi juhtkonda muuta.
«Kaitseväe juhataja poolt on diviisi staapi juhtima määratud Veiko-Vello Palm. Praeguse seisuga ei ole mul olnud põhjust neid otsuseid uuesti läbi vaadata,” ütles ta.
Palmi stiili poolehoidjad viitavad sellele, et hierarhilises „käsukultuuris“, nagu kaitsejõud, on rünnak ja pinge vältimatud. Nagu üks sõjaväelane ütles, peab relvajõududel olema keegi, kes on oma kõnes avameelne ja otsekohene.
«Meie kaitseväe juhataja on väga leebe. Ta on konkreetne, aga valib väga hoolikalt oma sõnu ega ütle midagi halvasti,” rääkis kaitseväelane.
Britid vähendavad oma armee suurust
Need, kes Palmist aru saavad, vaidlevad vastu, et keskmisest äkilisem stiil on ainus võimalus. Ühest küljest on missioon välisriigis keskmisele sõdurile väljakutse. Nagu mõned ütlevad NATO tugevdatud esikohaloleku raames Tapal teeniva umbes tuhandepealise Briti üksuse kohta, tunnevad nad Eestis lihtsalt igavust. Kui siia lisada veel üsna kitsad olud, eriti suurõppuste ajal, ja see, et harjutusalad ei sobi üldse näiteks tankidega treenimiseks.
Kuid veelgi olulisem hetkeseisu mõjutav tegur on Briti armeereform. Britid kavatsevad vähendada nii oma armee isikkoosseisu kui ka relvastust. Sõjaväe isikkoosseis väheneb 2025. aastaks 9500 inimese võrra, 72 500 inimeseni, mis on väikseim alates 18. sajandi algusest. Kusjuures veel 2015. aastal võtsid britid endale eesmärgiks suurendada armee suurust 82 000 sõdurini.
Samuti tahetakse vähendada mereväe laevastikku, tankide arvu ja muud sarnast. Uued Challengeri tankid on nüüdisaegsemad ja võimekamad, kuid tankide arv väheneb. Briti sõjaväelaste sõnul on rõhk pigem kvaliteedil kui kvantiteedil ja nende sõjavõimekus ei vähene.
Küsimus on selles, kas auke lapitakse Eestile soodsalt. Nagu märkis Rahvusvahelise Kaitse- ja Julgeolekukeskuse teadur Tomas Jermalavicius, toimub brittidel paralleelselt kärbetega nihe sõjapidamise filosoofias laiemalt. See aga ei lähe kokku seisukohaga, et Eesti ja teised Venemaa-lähedased riigid võtavad kaasaegse sõjapidamise. Väga lihtsalt öeldes: britid hakkavad rohkem rõhku panema kaudtulele, küberruumile, Eesti aga traditsioonilisele soomusmanöövril põhinevale lähivõitlusele.
Seega võib tekkida küsimus, kui hästi brittide nägemus ja võimekus vastavad Eesti vajadustele ja soovidele.
“See kümnend on väga oluline, sest uue mudeli ilmumine paneb Briti võime maasõjas soiku ja võib-olla isegi pöördub tagasi. See on meie jaoks riskantne ajavahemik,” ütles Jermalavicius.
Palju nõuandeid ja head sõprust
“Meil on olnud brittidega väga avatud suhtlus, me pole üksteise eest midagi salanud,” vastas kaitseminister Hanno Pevkur küsimusele, kas Ühendkuningriigi pakutavad võimed on Eestile üllatusena tulnud. Pevkuri sõnul oli eelmise aasta lõpuks enam-vähem selge, milline brigaad Eestisse määratakse, kuid milline saab olema brigaadi lahinguvalmidus, on pigem inglaste siseasi.
Seni on britid pakkunud Eestile aastate jooksul palju nõu ja sõna otseses mõttes head sõprust isiklikul tasandil. Briti 3. diviis on üks NATO tugevamaid ja nende nõuanded on olnud väga väärtuslikud. Nad on käinud mitmel korral läbi USA korpuse ja diviisi peakorteri koolitustsükli Warfighteri ning on olnud seda kogemust jagades äärmiselt avatud. Veelgi olulisem kui teave selle kohta, millised lahendused töötavad, on sageli välja selgitada, millised lahendused on tupiktee, märkis Palm.
Palm ütles, et kuigi diviis ei ole veel ametlik osa NATO vägede struktuurist, kuulub see juba NATO käsuliini, seega on diviis osa käimasolevast heidutusest. Rahvusvaheline Kirdekorpus hõlmab Eestit. Kõik muud sõnumid on kas eksitavad või lihtsalt valed, rõhutas ta.
«Praegu ei nõua julgeolekuolukord liitlasbrigaadi kohest Eestisse üleviimist. Viimastel aastatel on oma kohalolekut Eestis juba suurendanud liitlased – britid ja prantslased ehk eFP (NATO Enhanced Forward Presence) riigid, aga ka ameeriklased ja hispaanlased jt. Nii et me räägime õppustest, brigaadi üleviimise harjutamisest olukorraks, kus seda võib tõesti vaja minna. Selleks tuleb nii üksikute riikide kui ka NATO õppused koordineerida ja ühtlustada, et sellest maksimum võtta,“ ütles Palm Postimehele.