MS Estonia vedas sõjatehnikat

kõrval admin
0 kommenteerida

Rootsi kaitsejõud vedasid MS Estonial – 28. septembril 1994. aastal Tallinnast Stockholmi uppunud ristluslaeval, kus hukkus 852 inimelu – rohkem sõjatehnikat, kui seni avalikustatud, teatas Rootsi ajaleht Aftonbladet. BNS.

Info ilmnes, kui Rootsis toimunud parvlaevakatastroofi uuriv Rootsi õnnetuste uurimisamet SHK küsitles riigi kaitseväelasi.

SHK juht Jonas Backstrand ütles Aftonbladetile, et kaitseväelastele esitati mitmeid küsimusi, et saada vastuseid aastakümneid kerkinud küsimustele. Mõned neist puudutasid sõjatehnika vedu MS Estonial.

Varem on Rootsi kaitsevägi rääkinud, et MS Estonial veeti sõjatehnikat kahel korral: 14. ja 20. septembril 1994. Nüüd sai SHK teada, et tegelikult oli neid kordi rohkem.

«Tegime intervjuud kaitseväe esindajatega – nii nendega, kes on veel korpuses kui ka nendega, kes enam kaitseväes ei ole. Meie käsutuses olevad andmed näitavad, et varem on olnud veel mitmeid saadetisi ja nad tunnistavad seda,” ütles Backstrand BNS-i teatel Aftonbladetile.

Rootsi kaitseväelased ütlesid vastuseks riigi uudisteagentuuri TT küsimusele, et lisaks juba teadaolevatele vedudele toimus MS Estonia pardal veel “käputäis” vedusid täpsustamata ajal, kuid mitte septembris ega öösel. õnnetusest. Kolonel Anders Stach ütles, et ta ei saa rääkida täpsematest numbritest ega ajaperioodidest.

Stach ütles, et praamile veeti tehnilist varustust koos dokumentidega, kuid mitte relvi ega laskemoona. SHK sai teada, et varustus transporditi [to the port(s)] tsiviilsõidukitega. Stach ütles TT-le, et ei saa rääkida selle põhjustest ega ka sellest, miks Rootsi kaitsejõud nii kaua ootasid, et avalikkusele saadetistest rääkida. Ta ütles ka, et toll uuris tollal seadmete importi vaid piiratud ulatuses.

Backstrand ütles, et uus teave on üldpildi mõistmiseks oluline, kuid ei mõjuta praegu uurimist sisuliselt.

«Uurimise käigus vaatame laeva ja kahjustusi. Seal pole midagi, mis ütleks, et see ei juhtunud nii, nagu 1997. aastal läbi viidud uurimine ütles,” lisas Backstrand.

MS Estonia Stockholmis 1994. Foto autor: Pär-Henrik Sjöström/Estline AB.

Miks on see uus teave oluline?

Kohe pärast katastroofi hakkasid liikuma jutud, et MS Estoniat kasutati sõjatehnika transportimiseks (ja et see võis teoreetiliselt parvlaeva hukkumisel oma osa olla) Eestist Rootsi. Uppumist uurinud ametnikud naeruvääristasid neid lugusid avalikult ja lükkasid need vandenõuteooriatena tagasi.

Kuid kuulujutud lõid närvi. 2019. aastal õnnestus Eesti uuriva telesaate «Pealtnägija» kätte saada dokument, mis näitas, et kuu aega pärast katastroofi, 28. oktoobril 1994, andis toonane Eesti president Lennart Meri riigi sisejulgeolekuteenistuse (KAPO) direktorile juhised. ), Jüri Pihl, et välja selgitada, kas saatuslikul ööl oli pardal registreerimata auto. Meri palus Pihlil käsitleda seda “konfidentsiaalse riigi julgeolekut puudutava korraldusena” ja andis korralduse andmed isiklikult üle anda.

KAPO 2. novembri 1994. aasta vastusest selgub tõsiseid lahknevusi Eesti tolli, piirivalve – ja MS Estoniat juhtinud laevafirma Estline andmete vahel. Piirivalve andmetel võeti parvlaeva pardale ööl, mil see uppus, 61 autot, tolli ja laevafirma andmetel aga 75 autot. KAPO enda analüüsi järgi võis pardal olla koguni 83 masinat.

Samas kirjas presidendile teatas KAPO, et nende andmetel oli “ühele parvlaeval olnud veokile laaditud umbes kuus tonni koobaltit, mida polnud tollile deklareeritud”.

Uurimisprogrammis avaldatud info ei tõenda, et uppumise ööl oleks aset leidnud midagi kurjakuulutavat või et illegaalsed veoautokoormad oleks parvlaeva kuidagi uputanud – küll aga andis erinevatest ütlustest selgelt mõista, et aeg-ajalt toimus pardal salakaubavedu. parvlaev toimus.

MS Eesti. Foto Estline AB.

Rootsi tolliametnik käskis sõjaväeelektroonikaga autod läbi lasta

Kümme aastat pärast uppumist, 2004. aastal, ilmus veel üks tunnistus. Rootsi tolli endine ohvitser Lennart Henriksson paljastas intervjuus Rootsi telejaamale SVT 1, et veidi enne MS Estonia hukku jõudis Eestist Rootsi kaks kasti salajast sõjatehnikat.

Henriksson rääkis, et 12. või 13. septembril 1994, paar nädalat enne MS Estonia uppumist, kutsus tema ja ta vahetu ülemuse kohale tollidirektor, kes ütles: pardale on saabumas sõiduk, mida ei tahetud läbi otsida. MS Eesti; ta andis ka auto numbri.

Henrikssoni küsimusele, miks seda ei või läbi otsida, vastas direktor: see on käsk. “Kellelt? Ma mõtlesin. Direktor ütles: ülevalt,” meenutas Henriksson ja lisas, et midagi sellist pole varem juhtunud, et autot ei saaks kontrollida.

Kõnealune auto, Volvo 745, saabus MS Estonia pardale Stockholmis 14. septembril 1994 ja Henriksson läks juhiga (paberite järgi Frank Larssoni nimega) rääkima. «Ütlesin talle, et tollitöötajad peavad autot kontrollima – mille peale juht vaatas mulle otsa. Ütlesin, et tšekk osutub võltsiks… Avasin mõned karbid. Nägin, et neis oli sõjaelektroonikat,” rääkis Henriksson Rootsi ajakirjanikele.

Puhtast uudishimust kirjutas Henriksson märkmikusse auto numbri. Hiljem sai ta teada, et sõiduk oli registreeritud Rootsi tuntud telekommunikatsioonifirma Ericssoni gruppi kuuluva ettevõtte Ericsson Access AB nime all. Kuid too firma ei teadnud sellest midagi ja juhi nimi osutus väljamõeldiseks.

20. septembril 1994 kordus sama asi. Siis saabus kaubik, mida jällegi tollitöötajad kontrollida ei tohtinud. Henriksson aga vaatas mõne kasti sisse ja leidis sama varustuse, mis nädal varem Volvol.

MS Estonia Sockholmi saarestikus 12. septembril 1994. Pildi autor: Pär-Henrik Sjöström/Estline AB.

Euroopa laeva hukkumise ohvrite arv rahuajal

1993. aastal Tallinna-Stockholmi liinil sõitma hakanud 16 000-tonnine kruiisilaev MS Estonia, mida opereeris Rootsi-Eesti laevakompanii Estline, oli omal ajal suurim Eesti lipu all sõitnud laev. Tegelikult peeti elegantset valget ja sinist värvi parvlaeva kolm aastat tagasi taasiseseisvunud noore vabariigi äsja leitud kindlustunde üheks sümboliks.

Kuid 28. septembri 1994 hommikul ärkas kogu Eesti riik šokist teate peale, et MS Estonia uppus varahommikul. Eestlaste jaoks oli see päris oma “Kennedy hetk” – kõik, kes tol hetkel elus olid, mäletavad uudist kuuldes, kus nad olid ja millega tegelesid.

Laev uppus Läänemerel graafikujärgsel ülesõidul teel Tallinnast Stockholmi, kuhu teda hommikul oodati. MS Estonia kadus teiste laevade radariekraanidelt kell 01.50 EEST rahvusvahelistes vetes Soome Utö saarest umbes 22 meremiili (41 kilomeetri) kaugusel. Parvlaev vajus 74–85 meetri (243–279 jala) sügavusele.

MS Estonia laevavrakk asub rahvusvahelistes vetes Eesti, Soome ja Rootsi vahel, umbes 22 meremiili (41 kilomeetri) kaugusel Soome Utö saarest, 74–85 meetri (243–279 jala) sügavusel.

See, mis tegi selle uudiste pealkirjaks kogu maailmas, oli tohutu inimkaotus. Pardal olnud 989-st päästeti elusalt vaid 138 (neist üks suri hiljem haiglas). Sellisena on tegemist ohvriterohkeima Euroopa laeva hukkumisega rahuajal pärast RMS Titanicut ja ohvriterohkeima rahuaegse laevahukuga Euroopa vetes, kus hukkus 852 inimest. Kõige rohkem hukkus rootslasi (501), järgnesid eestlased (285).

Kui ilm merel oli katastroofi ajal karm – tugeva tuule ja nelja- kuni kuuemeetriste lainetega –, ehitati parvlaev väidetavalt tingimustega toimetulemiseks. Esa Mäkela, MS Estonia Mayday kõnele esmalt vastanud ja seejärel sündmuskohal päästetööd juhtinud reisiparvlaeva MS Silja Europa kapten Esa Mäkela kirjeldas hiljem kui tüüpilist sügistormi Läänemerel.

Uus avastus

Ametliku katastroofiaruande kohaselt sai saatuslik sündmus alguse, kui parvlaeva vööriukse lukud lainete mõjul üles ütlesid ja uks eraldus ülejäänud laevast, tõmmates selle taga oleva kaldtee paokile. See võimaldas vett sõiduki tekile, kummuli ja lõpuks uppuda.

Lühike YouTube’i video katastroofist, mis põhineb ametlikul uurimisaruandel.

Ohvrite perekondi esindavad lobirühmad ei jäänud kunagi ametliku raporti tulemustega rahule ja nõudsid aastate jooksul mitmel korral uut uurimist.

1995. aastal sõlmisid Rootsi, Soome, Eesti, Läti, Poola, Taani, Venemaa ja Ühendkuningriik lepingu, millega kuulutati katastroofipaiga üle pühadus, keelates nende kodanikel isegi MS Estonia vrakile läheneda. Soome ja Rootsi rannavalvelaevad reageerisid kiiresti ja hirmutasid, kui uppumiskohale lähenes sukeldumisvarustusega laev, mis tegi erajuurdluse läbiviimise väga keeruliseks.

Leping on siiski siduv ainult allakirjutanud riikide kodanikele. See on võimaldanud teiste riikide sukeldujatel ja dokumentaalfilmitegijatel erajuurdlusi läbi viia.

2020. aastal kasutas Rootsi autori ja ajakirjaniku Henrik Evertssoni (kes Rootsi kodanikuna sai 2022. aastal selle teo eest trahvi) juhitud meeskond Norra ettevõtte Rockwateri kaugjuhitavaid allveeroboteid ja sukeldujaid, et uurida ja filmida videot. dokumentaalfilmi “Eesti: avastus, mis muudab kõike” vraki.

Nende kaadrid paljastasid parvlaeva kere nelja meetri kõrguse ja 1,2 meetri laiuse auguparemal küljel – mida kuni selle hetkeni polnud kunagi mainitud ega dokumenteeritud.

Rootsi Raadio avaldatud kaadril on näha, kuidas MS Estonia teraskonstruktsiooni tükid on praami kere august väljapoole painutatud. Ekraanipilt kaadritest.

Paljastus oli masendav ja tekitas avalikku ebamugavust Rootsis, Eestis ja Soomes – seejärel teatas Eesti valitsus tollase peaminister Jüri Ratase juhtimisel “uuest tehnilisest uurimisest”. Sellele järgnes Rootsi valitsus, kes ütles 18. detsembril 2020, et see võimaldaks teha MS Estonia uut veealust ekspertiisi.

Seoses Rootsi dokumentaalfilmis ilmunud paljastustega said MS Estonia huku tagajärjel hukkunud inimeste lähisugulased, korraldas 2021. aasta septembris erarahastatud ekspeditsiooni parvlaeva vrakile. Lähedaste sõnul on alates 1994. aastast läbi viidud ametlikes uurimistes jäänud vastuseta paljud katastroofiga seotud küsimused.

Suured vigastused tüürpoordis

Samal aastal alustas Ohutusjuurdluse Büroo uut riigieelarvelist uurimist, mis on pooleli. 2022. aasta juunis avastasid büroo uurijad, et MS Estonia vraki tüürpoordi kahjustused – samad kahjustused, mida mainiti Rootsi dokumentaalfilmis “Eesti: avastus, mis muudab kõike”, mis andis uuele uurimisele hoo sisse. – on tunduvalt suurem kui varem arvati.

Eesti juurdluse juht Rene Arikas ütles, et kui varasemad esialgsed uuringud näitasid, et tüürpoordi kahjustused olid umbes neli meetrit kõrged ja 22 meetrit pikk, siis nüüd on uurijate hinnangul see vähemalt kuus meetrit kõrge ja “kuskil üle 40 meetri pikk”.

“See on deformatsioon, mis tähendab, et seal on läbivaid auke, pragusid, verevalumeid; välisvooder on kohati sissepoole. Kuna kahjustused jätkuvad laevakere all, siis selle täit ulatust me ei näe, kuid nähtav osa on seal umbes 40 meetri ulatuses,” rääkis Arikas.

Rootsi kaitsejõudude viimane avalikustamine tekitab taas rohkem küsimusi kui vastuseid.

Related Posts

Jäta kommentaar