Sombusel novembrihommikul, kus soojakraade saab Belgias loendada ühe käe sõrmedel ja niiskus kipub ülerõivastest läbi tungima, vonkleb ometi Brugge raudteejaamast vanalinna poole tihe rivi inimesi, kellest enamik otsib parimat teekonda, nina vastu telefoniekraani, kuid mõnel üksikul on käes lahti volditud ka paberist kaart.
Kuigi tegemist peaks olema ehk aasta kõige turistivaesema ajaga, sest jõuluturudki pole veel avatud, on mõnele ruutkilomeetrile kanalite vahele surutud ajaloolises linnasüdames kohati raske ilma kellegagi külgnemata liikuda ning mõnda kohvikusse maha istumine on lootusetu üritus – veeteid ääristavad rinnatisedki on friikartuleid ja vahvleid nosivaid inimesi tuubil täis. Üksikuid kohalikke võib ära tunda selle järgi, et nad teevad endale jalgrattal raevukalt kella tilistades inimmassis teed.