TAUST ⟩ Rail Baltic kui sajandi pettus

Balti riikide suurimast taristuprojektist on läbi aastate kirjutatud juba väiksemat sorti raamatukogu jagu tekste, aga kuna segadus on suur ja iga uus käsitlus lisab uue portsu ebakindlust, võiks teha väikese vahekokkuvõtte. Mis on üldse teada ja mis mitte.

Isikliku vahemärkusena. Olen ajakirjanikuna aastate jooksul kindlasti eksinud mitmes asjas, aga kui on üks teema, kus olen aastaid püsivalt ja – kui lubate saba liputada – pidevalt kurvi taha näinud, siis on see Rail Baltic. Kõigi tasuvusanalüüside puhul – Cowi 2007, Aecom 2011, Ernst&Young 2017 ja nüüd viimane tänavu – on minu etteheited olnud samad: see on jama. Kui tüüpiline Eesti ajakirjandus on kajastanud teemat pealkirjadega «Tasuvusanalüüs: Rail Baltic on väga tulus projekt» (Postimees 2017) või «Rail Baltic on rahaliselt ja majanduslikult elujõuline» (Delfi 2017), siis tegelikkus, nagu mõni aasta hiljem ikka selgub, on teistsugune.

Ma ei ole eriline looduseinimene. Liblikad on toredad ja sammal okei, aga olen pigem inimeste poolt. Seetõttu on ka kriitika olnud alati rahakeskne: Rail Baltic (RB) lihtsalt ei tasu ära. Alates Cowi analüüsist aastast 2007 kuni siiani on alati kehtinud valem, et kulud tulevad suuremad ja tulud väiksemad. Kõigi järgnevate analüüside kohta olen kirjutanud sama: kulud tulevad suuremad ja tulud väiksemad.