Sannikovi loomingut võib iseloomustada ekspressionistlikuna ning äärmiselt isikupärasena, tema töödes on tunnetatav ka teatud mässumeelsus ja julgus, mis on noorte kunstnike seas erakordne.

Palju õnne, avasite oma galerii! Kuidas iseloomustaksite oma senist loomingut ja mis teid kõige rohkem inspireerib kunstiga tegelema?

Tutvustan enda stiili ekspressionismina. Lisan ka alati, et lõuenditel on rasked emotsioonid tasakaalustatud kirevate värvidega. Arvan, et olen hea näide autsaiderkunstnikust Eestis, ning võtan selle sildi julgelt omaks. Tahan näidata, et suurelt unistamine ei ole totter lähenemine elule – unistama peab. Eesmärgiks on järgmise 50 aasta jooksul saada maailmakuulsaks kunstnikuks ning ise mõtlen, et halvimal juhul saan kodumaal tuntuks ja ka see on ju väga hästi.

Tahan ka tõestada, et traditsiooniline teekond ei ole ainuke variant. Ülikooli ma ei läinud, sest oli vaja end ära elatada, aga vaatamata sellele olen kümne aastaga jõudnud nõnda kaugele, et sain avada oma (pop-up) autorigalerii. Kõik algas ebaratsionaalsest usust iseendasse.

Kuidas hindate praegust kunstielu toimimist? Pärnu alustas enda kunstinädalaga, protestides positiivselt Tallinna ülemvõimu vastu kunstiskeenel. Kas ka teie arvates koondub kunstitegevus liialt suurtesse keskustesse?

Arvan, et tähelepanu läheb tõesti suurtesse keskustesse, kuid see on ka üsna loomulik. Teisalt ma ei väida, et olen selle poolt. Tunnustan initsiatiivi ja ettevõtlikkust kõikjal ning elan sellele kaasa.

Tunnen end ebapädeva kriitikuna, aga julgen öelda, et üldiselt on eestlase maitse kunstis pigem konservatiivne ning süsteemid tunduvad laia maailmaga võrreldes mitu sammu maas olevat. Kindlasti on tugev erinevus generatsioonide vahel. Samuti jõuan taas selleni, et me oleme väike riik ning oodata sama võrreldes näiteks linnaga, kus on 50 korda rohkem inimesi kui meil terves riigis, on ka ebaratsionaalne.

Jaga
Exit mobile version