Suri mitmekülgne Eesti kunstnik Aili Vahtrapuu

Aili Vahtrapuu lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1980. aastal cum laude skulptor-pedagoogi haridusega.

Ta on loonud skulptorina kõrgelt hinnatud linnaskulptuure, nagu installatiivne arhitektoon «Kajakad» Lasnamäe tervisekeskuse ees (arhitekt Mari Kurismaa), istuvad poisifiguurid Tõnismäe Hambapolikliiniku fassaadil (1998) ning 2005. aastal Eduard Tubina monumendi Tartusse «Vanemuise» teatrihoone esisele alale (arhitekt Veronika Valk).

Viimane kogus tähelepanu õnnestunud heli- ja valgusinstallatsiooniga ning autor pälvis „diskreetse ning täpse tunnetusega“ lahendatud monumendi eest 2006. aastal Kristjan Raua kunstipreemia.

Ka 2006. aastal püstitatud Viljandi mälestusväärse linnapea August Maramaa kahefiguurilist (linnapea jalutab koeraga) skulptuuri ilmestab valgusinstallatsioon. Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi aulas 2010. aastal avatud Jaan Tõnissoni portreebüst on lahendatud interjööri sobiva klassikalise skulptuurina.

Vahtrapuu vabaloomingust on jõudnud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogusse mitu värvikat 1990. aastate popkunsti laines loodud skulptuuri, nagu ilmselt Jerome David Salingeri loomingust inspireeritud «Banaanikala», «Baleriini portree», «Südametunnistus» jt.

Kirg graafikatehnikate võimaluste vastu kujunes Aili Vahtrapuu loomingus valdavaks just 1990. aastail. Ajal, mil mitmed graafikud valmistasid ise paberit, keetis Vahtrapuu paberit koos skulptuurides kasutatava puiduga.

Tema pruunikad kortsutatud ja rebitud paberid meenutavad midagi habrast ja orgaanilist õhukeseks pargitud nahka või vana papüürust. Ta kasutas sügavtrüki tehnikat ning ka vee ja rooste jälgi paberil, mis moodustasid koos tundeküllaseid pindu.

Artiklis «Temps d’arrêt – Aili Vahtrapuu» on Liina Siib kirjeldanud ja analüüsinud kongeniaalse loojana Vahtrapuu ülimalt innovaatilist näitust Draakoni galeriis (näitus jäi nimeta) 1996. aasta talvel, kus kohtusid Vahtrapuu graafilised katsetused, maal ja skulptuur.

Just tema graafilisi eksperimentaalseid teoseid on Eesti muuseumidesse jõudnud kõige arvukamalt.

Aili Vahtrapuu alustas näitusetegevust 1993. aastal märgilise väljapanekuga «10 skulptorit» Tallinna Kunstihoones.

Ta on osa võtnud paljudest suurtest ühisnäitustest nii kodu- kui välismaal ning korraldanud alates 1996. aastast isiknäitusi, esimese neist Roomas ja viimase 2020. aastal Vaskjala loomekeskuses. Tema panust siinse loome arengusse on hinnatud 2018. aastal stipendiumiga «Ela ja sära».