Suri kunstnik Enn Põldroos

Põldroos lõpetas 1952. aastal Tallinna 2. keskkooli ning õppis aastatel 1952–1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKIs) maalikunsti. Seejärel oli ta õppejõud Tallinna Pedagoogilises Instituudis (aastatel 1961–1966) ja hiljem ka ERKIs/EKAs (1973–1985 ja 1994–1995).

Eesti Kunstnike Liitu võeti Põldroos juba 1959. aastal.

Aastatel 1985–1989 ja 1995–1998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast oli ta vabakutseline kunstnik ning alates 2003. aastast Eesti Kunstnike Liidu auliige.

Kirjanikuna sai Põldroos avalikkuses tuntuks saanud eeskätt 2000. aastatel, varem oli talt ilmunud ainult üks raamat Olev Subbist (1981). 2002. aastal võitis ta romaaniga «Joonik kivi» Eesti romaanivõistlustel III koha preemia.

Põldroos lõi sadu maale ja monumentaalteoseid. Viimastest võiks tähtsamateks pidada «Raadiolille» (1978, raadiomajas), «Eestimaad» (1983, Eesti saatkonnas Moskvas), «Inimeste elu» (1985, linnahallis) ja «Varju ja valguse piiril» (1993, Eesti Rahvusraamatukogus). Lisaks on hulk tema monumentaaltöid ka keskkoolide seintel.

Enn Põldroos sai 2002. aastal riigivapi IV klassi teenetemärgi ning 2006. aastal riigivapi III klassi teenetemärgi. 2013. aastal pärjati Põldroos Konrad Mäe preemiaga ning 2014. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole peaaegu kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel kasutas Põldroos oma kunstiloomes ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

06.12.2024–13.04.2025 oli Kumu kunstimuuseumi suures saalis Anders Härm kureeritud Enn Põldroosi loomingu suur ülevaatenäitus «Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum», mis tegi kokkuvõtte tema loomingust 1950. aastate lõpust kuni tänapäevani. Näitus avas Põldroosi loomingut läbi korduvate kujundite ja motiivide, mis on teda saatnud kogu elu vältel. Näitusega kaasnes mahukas raamat, mis keskendus Põldroosi loomingut läbivatele teemadele ja sisaldas põhjalikku intervjuud kunstnikuga.

2024. aasta lõpul ilmunud arvustuses kirjutas Peeter Linnap Enn Põldroosi kohta järgmist: «Põldroos, erinevalt paljudest, võib jätta palju maalimata, ent ometi tekib vaatajas tervikutaju justkui iseenesest. Ta ei lõpeta nimme paljusid detaile ega pindu, ei nikerda, uurista ega kuhja hullunult pastoosset värvi. Töödes puudub igasugune raskepära. Ometi «lõpeb» iga Põldroosi maal virtuoosse tervikliku mõttega, justkui oleks tegemist lausetega Friedebert Tuglase novellist. Vaataja näeb kerget prantslaslikku espriid, mis muudab eeterlikult elegantseteks nii monumentaalsed pannood esindusarhitektuuri seintel kui ka digitaalsed kuvandid arvutiekraanidel või salongisuuruses tahvelmaalidel.»