Teearu sündis Sindis. 1940. aastal asus pere Tallinna, kus ta lõpetas 1953. aastal 7. Keskkooli. Töötanud paar aastat õmblustoodete kombinaadis, astus ta õppima Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti, mille lõpetas graafika erialal 1962. aastal.
Aastast 1958 oli ta abielus graafik Ernst Kollomiga, kellega tal oli kolm tütart. Gita Teearu oli Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1973. aastast ja kuulus ka Eesti Vabagraafikute Ühendusse.
Pärast instituudi lõpetamist tegutses Gita Teearu vabakunstnikuna. Näitustel esines ta alates aastast 1961 ja tegi arvukalt isiknäitusi nii Eestis kui ka välismaal. Töötanud esialgu peamiselt linoollõikes, leidis ta enda isikupärale vastava tehnika värvilise söövituse näol, milles teda iseloomustas nüansirikas pruunikasroheline või pruunikassinine koloriit.
Ta on loonud portreesid, eriti laste omi, ent tema meelisžanr oli maastik. Gita Teearu armastas loodust. Tema esimese isiknäituse puhul Tallinna Kunstihoone väikeses saalis märgitakse tema kunsti looduslähedust, romantilisust, siirast ja sooja tundetooni. Need jooned jäid tema graafikale omaseks aastakümneteks.
Teda võis sageli näha töötamas graafika eksperimentaalateljees ning tema meisterlikkus värvilises söövituses kasvas kiiresti. Aastail 1968–1986 kuulus ta kindlalt Eesti esindusse Tallinna graafikatriennaalidel. Tema graafika oli ja on armastatud laia publiku poolt.
Gita Teearul ja Ernst Kollomil oli ilus maakodu vanas Ruhnu talus. Kiindumus saarde kajastub ka tema graafikas. 2009. aastal aitas ta korraldada abikaasa loomingu retrospektiivi Lastekirjanduse Keskuses.
Samal aastal olid tema enda tööd eksponeeritud Kuressaare Raegaleriis näitusel «Ruhnu kunstis». Kalapaate ootavaid naisi Ruhnu vana puukiriku taustal kujutav «Ootajad» (1972) on tema tuntumaid graafilisi lehti. Temale mõeldes kerkivad silme ette ka «Ilus suvepäev» (1973), «Maastik käbiga» (1981) ja paljud teised poeetilised teosed.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Vabagraafikute Ühendus
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kultuuriministeerium