Millised on kõige levinumad vead, mida soodüsfooriast ja transsoolisusest rääkides teie hinnangul kaldutakse tegema?

Ebatüüpiline sooline eneseväljendus või avaldus tekitab enamikus inimestes tugevaid tundeid ja polariseerib ühiskonna. Tihtipeale teemaga mitte kursis olev inimene ei teadvusta seda. Probleem tekib siis, kui ühe või teise ideoloogilise äärmuse käes on mingit sorti võim.

Ühed inimesed on vaimustuses, et soolist kuuluvust saab muuta, saab eksisteerida eri rollides – seda vaimustust on juba ajalooliselt kajastatud kunstis, kirjanduses, filmides. Teisalt on olemas religioosne, tihti sellega põimunud poliitiline vaade soolisele identiteedile, mis on enamasti rigiidne ja iga erinevuse suhtes vaenulik. Kolmandaks on olemas tõenduspõhine käsitlus soolise ebakõlaga inimeste ja soolise düsfooria fenomeni, esinemissageduse ja abi kohta, koos teadvustamisega tõenduspõhisuse suhtelisusest ja piiratusest. Meist erineva kultuurilise taustaga riikide kogemust ei peaks ilma filtrita üle võtma. Tõenduspõhine käsitlus on aluseks inimeste aitamisel, kui nad pöörduvad düsfooria leevendamiseks arsti või psühholoogi poole. Inimõiguste austamine ja teadusuuringud peaksid olema ühiskonnas ka selle valdkonna reguleerimise aluseks.

Probleemide allikaks on kaks peamist asjaolu: ühelt poolt, kui soolise ebakõlaga inimeste abistamine ning seadusandlikud regulatsioonid lähtuvad poliitilistest äärmustest (äärmuslik aktivism ja äärmusvaenulik konservatism), mitte tõenduspõhisusest.

Teisalt tuleb aru saada, et transinimesed ei ole homogeenne inimrühm ja transfenomen ei ole dihhotoomne, esineb erinevaid variatsioone. Iga transinimene on indiviid oma unikaalse tajuga oma identiteedist ja vastavate vajadustega. Rahvatervise narratiivid, poliitiline võitlus ja aktivism kipuvad nägema kõiki transinimesi ühesugusena ja omistama neile ühesuguseid vajadusi.

Jaga
Exit mobile version