Setode radadel jumaliku valguse all

Poegade (sest oma isa töödest rääkis eile näitusel ka noorem poeg Orest) jutust ja Kormašovi töödest julgen teha järelduse, et kunstnik kõndiski oma elus nii põldu kui metsa kui mereranda ja inimesi mööda ja korjas kokku hetki. Need hetked aga kombineeruvad (ma meelega ei ütle sulavad, sest säilitavad ikkagi oma ainulaadsuse) kokku seisundiks, mille ta oskas oma maalidele kanda.

Postimehe galerii näitusel on väljas Kormašovide suvekodus Tailovos valminud maalid. See 1934. aastast arveraamatutes seisnud talu on nüüd Venemaa poolel. Nagu ka Tailovo kirik, mille surnuaiale maetud paljude setode esivanemad.

Tailovo talus moodustus elumajast ja abihoonetest piiratud ruudukujuline õu. Kristlase jaoks, nagu Kormašov ju oli, pole üllatus, et pühakirjas kirjeldatakse paradiisi just ruudukujulisena. Ühes õue küljes oli laut ja küün ühendatud varjualusega, mida kasutati ateljeena ning varjualuse katust toetas üks post. Väga tähtis post, sest seda on näha paljudel Tailovos valminud töödel. Post, mis toetas Tailovo maailma nagu soome-ugri ilmasammas. Maalil «Õhtune valgus» (1989) näete aga sedasama posti ja varjualust teisest vaatest.

Kui Andrei omakorda kunstikooli, s.o ERKIsse astus, oli tema eelistatud ala graafika. «Peaasi, et ei oleks mingit värvi,» muigas ta. Miks?

Vaadake näiteks Postimehe galeriis eksponeeritud aastaaegade sarja (1984–1985), mis kõik on seal maalitud. Lisaks mainitud postile näeme muidugi Kormašovile eriomast tundlikku koloriiti ja seda, kuidas hetked kõikidest aastaaegadest on kogunenud lõuendile, et üheskoos muutuda seisundiks. Tailovo igavene ja muutuv aastaring. Ja pange ka tähele, kuidas maalil kujutatud sauna taga on ikka mingi väike tegelane, pole täpselt aru saada, kes ta niisugune on, aga tundub, et käsil on tal parasjagu miski koerus.