SEB avaldab, mis riigid on viimastel aastatel Eestist rikkamaks saanud

Võrdlus rattaspordiga on huvitav, ent kogenud maanteerattur teab, et rattasõit ei ole ainult tugevad jalad, vaid ka taktika. Kui rääkida Eesti majandusest kujundlikult kui jalgratturit, siis oleme viimasel paaril aastakümnel kõvasti pingutanud. Kasutades ostujõuga korrigeeritud sisemajanduse kogutoodangut (SKT) elaniku kohta, oleme võrreldes varaste 1990ndatega liikunud grupetto lõpusabast pelotoni etteotsa.

Toonane elatustase piirdus siinmail vaid 30% täna Euroopa Liitu kuuluvate riikide keskmisest. Enne viimaste aastate inflatsioonilainet jõudsime selle näitaja poolest aga 85% tasemeni – sama kõrge oli see näiteks Hispaanias. Tõsi, viimastel aastatel oleme mõned kohad tagasi andnud, lastes endast mööda Leedu ja Hispaania. 2023. aastal piirdus siinne ostujõuga korrigeeritud SKT elaniku kohta 80 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Teisalt on nii majanduses kui rattaspordis loomulik, et positsioonid vahetuvad. Suures plaanis püsime me endiselt kenasti grupis, mis loob lähtekoha edasisteks rünnakuteks.

Tõsi on ka see, et meist kaugel ees on veel arvukas jooksikute grupp, kelle kätte saamiseks kulub ka parimate tingimuste juures veel väga palju kilomeetreid. Liidrisärki kandvat Luksemburgi me vaevalt selle tuuri käigus kätte saame. Samas näiteks meie pikaajalise eeskuju ja konkurendi Soome selg eestpoolt juba paistab. Kas julgesime selle sõidu alguses unistada, et võiksime nii tugeva riigiga võistelda?

Samas teab tõeline jalgrattur, et pika tuuri läbimiseks tuleb sõita targalt ja taktikaliselt. Ehk isegi vahepeal jalg suisa sirgu lasta. Võrreldes teiste riikidega on Eesti majanduskasvu tempo olnud oluliselt kiirem. Kui ratturile annab pingutuse suurusest teada võimsusandur, siis majandusele SKT kasv. Viimane näitab, et oleme grupetto lõpust teistele järele jõudmiseks vändanud enam kui kaks korda tugevamalt kui grupp keskmiselt. Taoline pingutus kulutab paratamatult energiavarusid, tuuri edukaks lõpetamiseks tuleb osata neid ka hoida.