Rootsi olümpiavõitjatel on treeningutel huvitav lähemine

Jah, võib nii öelda küll. Täielikuks taastumiseks kulus umbes kaks kuud. Tunnen end üleüldiselt füüsiliselt ja ka vaimselt hästi ning mõnus on üle mõne aja taas tuuril olla.

Ei saa üle ega ümber ka teie Rios tehtud treeningust Pariisi olümpiavõitjate, rannavollemaailma vaieldamatute superstaaride David Ahmani ja Jonatan Hellviguga. Kuidas see üldse nii välja kujunes, et rootslased teil piltlikult öeldes lennujaamas vastas olid ja trenni ootasid?

Täiesti üllataval kombel nende treener Rasmus Jonsson kirjutas mulle. Ütlesin, et maandume alles esmaspäeval, aga et võiksime trenni teha küll. Ma ise arvasin, et ta pakub meile trennitegemist Rootsi teise paariga (Rakvere Futuresi võitnud Jacob Hölting Nilsson ja Elmer Andersson – toim.), kuid tuli välja, et neid polegi Brasiilias. Seega rääkis ta hoopis Ahmanist ja Hellvigist. Rasmus ütles, et neil oleks hea meel meiega trenni teha.

Kuidas sa Dimale selle sõnumi edasi andsid, et elu esimese ühise trenni MK-karussellis teete maailma parima paari vastu?

Ütlesingi, et näe, meil tuleb nüüd trenn rootslastega. Dimal oli hea meel, kuigi ta lisas, et kui ta oleks treener ja saaks liigutada kõiki malenuppe, siis ta äkki ei valiks kohe esimeseks trenniks Ahman/Hellvigit, sest võib-olla ei saa trennis ühtegi punkti ja tekib kehv tunne.

Aga trenn oli tõesti väga mõnus. Tuleb tunnistada, et tasemelt olid rootslased ikkagi meist aste kõrgemal ja kui me punktide peale mängisime, siis polnud me ühtegi korda lähedal võidule. Kõik oli siiski inimlikkuse piirides. Ei tekkinud seda tunnet, et vastas on üliinimesed, vaid lihtsalt väga-väga heade oskustega rannavõrkpallurid. See, kuidas rootslased end nii mängijate kui ka tiimina on suutnud arendada, on muidugi muljetavaldav.