Kuigi Mandel ise nimetab kõiki oma raamatuid lihtsalt ilukirjanduseks, on talle alati meeldinud žanripiire ületada. Tema esimene romaan «Viimane õhtu Montrealis» on segu armastus- ja detektiiviloost ning peredraamast; «Jaam Üksteist» on maailmalõpuromaan, aga ka mõtisklus kunsti rollist ühiskonnas.
«Vaikuse mere» eelkäija «Klaasist hotell» pakub kord meditatiivseid Kanada looduse kirjeldusi, siis finantspõnevikku, siis (võibolla?) midagi üleloomulikku. Samuti on Mandelile väga omane eri vaatepunktide ja ajaliinide kasutamine, mille ristumisel pusletükid lõpuks haakuvad ning raamatu teemad lahenduse leiavad.