Riho jumalanna oli muusika – seda tema teenis

Tegu pole üksnes mälestus-, vaid ka elulooraamatuga, millesse on talletatud Riho Sibula elu poisipõlvest surmani.

Vladislav, kui palju teil on muusika vallas sõpru, nagu Riho oli?

Ega olegi rohkem nii pikaaegseid ja olulisi sõpru. Juurde on tulnud läbi Riho sõprus Jaak Tuksami ja Ain Aganaga. Varasemast ajast Tõnis Mägi, Hardi Volmer, Apelsini poisid, ja eks häid tuttavaid muusikuid ole veelgi. Ma pole küll kunagi olnud eriline muusikafänn – mul on omad lemmikud, aga ma ei kuula regulaarselt uusi plaate ega jälgi eriti selles vallas toimuvat. Mind sidus muusikamaailmaga suurel määral just Riho. Kusjuures me ei kõnelenud muusikast suurt midagi, rääkisime rohkem muudest asjadest.

Siiski näpsasin Riholt tema hoiakuid ka endale – umbes nii, et «kui sõber nii arvab, võin minagi nii mõelda». Üks ühine suur lemmik meil ometigi oli – Bulat Okudžava. Teda me kuulasime ikka lolliks – reeglina siin, minu juures, palju-palju tunde. Venekeelsed tekstid olid meil peas, viisidest rääkimata – julgen ütelda, et ilma Okudžava kuulamiseta ei oleks sündinud ka meie ühiseid laule nagu «Aed» ja «Videvik». See teatud ballaadilikkus ja jutustavus, kunstilise kujundi sünd nii sõnas kui muusikas samaaegselt – see on tulnud suurel määral just tänu Okudžava kuulamisele.

Riho puhul räägitakse siingi raamatus palju sõpradest ja sellest, kuidas ta oma sõpradesse n-ö investeeris. Mis teema tal selle sõprusega oli? On ju üldteada, et häid sõpru ei saa liiga palju olla…