pusamüügiga me seda ei päästa

Mihkel Kübar selgitas, et omatulu osakaal on tegelikult nii suurtel kui ka väikestel teatritel olnud oluline. Tema sõnul ei vasta päris tõele, et piletimüük moodustab tulust väikese osa ning suuremas osas elatuvad teatrid ainult riigi või linna rahastusest.

Kübar lisas, et kuigi ta ei ole teinud täpselt statistikat selle kohta, kui palju etendusi täiesti välja müüakse, siis on vale väita, nagu poleks etendustele õieti pileteid saadagi. «Repertuaarid on suured ja laiad. Ei ole päris nii, et kui ma sellele tükile piletit ei saa, siis ongi kõik välja müüdud.»

Küsimuse peale, kuidas Linnateater plaanib omatulu suurendada, ütles Kübar, et teater ei tahaks hakata piletihindu tõstma, sest on raske ennustada, kui palju üldse maksutõusude valguses vaba raha kätte jääb. Kübar käis välja aga piletite diferentseerimise variandi, mida teatrid juba ka teevad, kirjeldades süsteemi, kus lavastustel on erinev hind ning piletihinda määrab nõudlus. Siiski rõhutas Kübar, et teater peaks jääma kõigile kättesaadavaks.

«Üks oluline asi, mis Eesti teatrimaastikul ei tohi ära unustada, on kättesaadavus. Eesti on kultuurirahvast, teatrirahvas. See on paljudes teatrites missioonipõhine asi, et iga eestlane saaks teatrisse tulla, et see oleks talle jõukohane. Me ei ole loodud ainult selle jaoks, et raha teenida. Ootame ja vaatame.»

Pikemas perspektiivis ei näe Kübar ka lahendust meenete müümises. «Jah, muidugi, sa võid teha logoga kohvitopsi ja see kõik on väga armas, kindlasti on palju fänne, kes seda ka ostavad, aga palju neid asju maailmale vaja on? Laias laastus pusamüügiga seda ei päästa, tuleb midagi struktuurselt ümber mõelda,» kostis direktor.