PM PARIISIS ⟩ Kuidas härrasmeeste mängitud huligaanide mäng mind võlus

Algpunkt hotelli näol transpordiäppi sisse löödud, sain kätte suunised, kuidas staadionile jõuda. Esmalt jaluta 5 minutit peatusesse, seejärel sõida bussiga 7 minutit, siis istu ümber metroo peale ja sõida 36 minutit, kuniks jõuad Saint Denis’ jaama. Seal välju, jaluta veel 25 minutit ja oledki kohal – kõigest tunni ja 13 minutiga.

See on Pariisi kontekstis muidugi tavapärane, nagu ka see, et esimest bussi ei tulnud ega tulnud, mistõttu tuli mul veidi improviseerida. Ent lõpuks olin ma ikkagi õige metroo peal ja Saint Denis’ jaamas kohal.

Ees ootas 25-minutiline jalutuskäik, mille üle peas veidi hirmu tundsin, sest enne Pariisi olümpiat toimunud (turva)loengutes hoiatati ajakirjanikke enim just Stade de France’i ümbruse eest, kus kuritegevus kõige rohkem lokkavat.

Nõnda pelgasingi, et mul tuleb kõndida mööda kahtlasi ja inimtühjasid tänavaid, kus mind saadavad kurjakuulutavad pilgud: sest keda olümpiaragbi alagrupimatšid – päeva avasid Samoa ja Keenia – ikka huvitab?

Reaalsuses avanes mul kaks ja pool tundi (!) enne päeva esimese ragbimatši algust metroost maha tulles aga sootuks teine vaatepilt. Kõige lihtsamalt väljendades leidsin ennast laulupeo rongkäigust, mis suundus mööda autotühje tänavaid – aitäh, Pariisi politsei, kes liikluse sulenud – otsejoones Stade de France’i suunas.

Teelt eksida polnud sealjuures lihtsalt võimalik, sest ettenähtud trajektoorilt kõrvale astudes uurisid ristmikel olevad politseinikud kohe, kuhu õigupoolest minek?

Nõnda kulgesingi inimmassiga rahulikult kuulsa areeni poole, kuniks nii 500 meetrit enne seda ootas ees esimene turvakontroll. Pileti/akrediteeringu ettenäit, kotikontroll, läbipatsutus ja teekond võis jätkuda.