Mingis mõttes teada-tuntud rutiin, aga sel korral omade vimkadega. «Võistluspaik on väga lahe. Pariisi kesklinnas vibu lasta on väga lahe kogemus,» kirjeldas Pärnat 17. sajandil, Louis XIV ajal meisterdatud Hôtel des Invalide’ esisel laiuvat areeni.
«Hästi ilus koht. Plats on väga teistsugune kui tavaliselt võistlustel. Lisaks laseme umbes meetri kõrguse platvormi pealt,» jätkas ta.
Tribüünid mahutavad 8000 pealtvaatajat, laskmispaikadele liikumine toimub piltlikult öeldes mööda catwalk’i, noolte korjamine toimub varasemast teisti ja leidub veel mitmeid uusi tahke. See kõik tekitab veidi ärevust, aga eelkõige elevust.
«Eelringi laskmiseks pole eriliselt valmistunud, aga finaalplatsi formaati oleme küll harjutanud. Kuna Šveitsis treenivad ka paljud teised olümpiasportlased, mängisime läbi kogu võistluse,» selgitas Pärnat.
Treener jätkas: «Isegi lasti kõlaritest kommentaatorite hääli ja fotohelisid. Simuleeriti kõike, mis võimalik. Mitu päeva proovisime seda Tšaadi, Brasiilia ja Šveitsi laskuritega koos. Aga eelringi platsi osas me ei teadnud, et asjad on teisiti. Alguses oli imelik, aga täna, kolmandal päeval platsil, oli juba mõnus. Matt on sama kaugel, märk samasugune.»
Mõlemad rõhutasid vestluse jooksul korduvalt, et vibulaskmine sõltub detailidest. Tulemust võib muuta väike iil, millimeetrine ebatäpsus või näiteks konkurendi laitmatu päev.
«Närv tuleb igal juhul sisse, tahes-tahtmata. Aga peab teadma, mida teed ja keskenduma ainult oma tööle. Vahel võid teha kõik täiesti õigesti, aga tuleb väike tuuleiil. Mõnikord võib see olla õnnemäng,» märkis Pärnat.