PM PARIISIS ⟩ 2,3 sentimeetrit lõpetasid Eesti sportlase olümpia: teeb haiget küll…

«Kindlasti, 100 protsenti! Rohkemgi veel,» kõlas Pärnati kiire vastus. «Tänane ja eelvõistlus oli hoopis teine asi kui kolm aastat tagasi. Olen saanud palju enesekindlust ja tunnen end palju paremini. Suudan võidelda. Suudan kõikide konkurentidega siin võrdselt võistelda. Tokyos ma nii ei tundnud.»

Arengu taga leidub mitu tegurit. Kolm aastat tagasi alustas Pärnat alaliselt treenimist Šveitsis, kus saab aastaringselt, ka sisetingimustes harjutada olümpiadistantsilt, 70 meetri pealt laskmist. Lisaks on igapäevaselt tema kõrval treener Siret Luik ning käib tihe koostöö spordipsühholoogi Snežana Stoljarovaga.

«Olen saanud teha kõike täpselt nii, nagu vaja on,» võttis Pärnat tabavalt kokku.

Tulevikku vaadates võis tänane kaotus isegi kaudselt kasuks tulla. 2028. aasta Los Angelese olümpia ajaks on Pärnat 34.

«Jah, muidugi!» vastas Pärnat kõhkluseta, kas ta mõtleb järgmisele spordipeole. «Motivatsioon on kindlasti väga suur. Eriti pärast tänast. Kaotus on küll valus, aga järgmisel korral tahaks võita,» lubas ta juhtunust sportlikku viha ammutada.

Milline on vibulaskja parim iga? «Arvangi, et kuskil 20-ndate lõpp ja 30-ndate keskpaik on kõige sobivam. Oled juba kogemusi saanud, keha on valmis treenitud. Vibulaskja jaoks on mul praegu üks paremaid aegu,» arutles Pärnat.

Lähiaja plaani pole Pärnat veel paika pannud. Kuna eelvõistluse ja play-off’i vahele jäi viis päeva, on ta saanud Pariisis juba veidi ringi vaadata. Vahepealne periood venis ehk natuke liiga pikakski.

«Olen juba mitu päeva rääkinud, et tahaks võistlema. Juba nii kaua on trenni tehtud. Nägin, et kõik on hästi. Käisime jalutamas ja trenni tegemas. Sain ka vanematega korraks kokku. Midagi erilist ei teinud, tavaline rutiin,» meenutas Pärnat.

Aga edasi… «Pole isegi mõelnud. Mõtlesime, et saame ikka laupäeval [kaheksandikfinaalis] ka lasta. Pole plaane teinud.»