peene koloriidi ja varjatud irooniaga kunstniku tööd näitusel

Adamson-Ericu muuseumis avati 25. oktoobril näitus «Kaja Kärner. Sõprus ja aeg», mis esmakordselt Tallinnas esitleb sedavõrd suurejooneliselt Tartu sõpruskonna ühe silmapaistvama «tüdruku» Kaja Kärneri loomingut.

Kaja Kärner (1920–1998) oli viimastest pallaslastest koosneva Tartu sõpruskonna, Eesti esimese sõjajärgse mitteametliku kunstirühmituse liige.

«Ta oli Eesti kunstis üks esimesi, kes hakkas juba alates 1950. aastate teisest poolest kasutama ametlikult keelatud abstraktset kunstikeelt, luues hea rütmi ja värvitunnetusega kompositsioone ja kollaaže. Ka tema olustikumaalid on Eesti kunstis ühed meeldejäävamad. Lakoonilise vormikeelega olmestseenides on kunstnik hästi tabanud ajastu fooni ning tema peene koloriidi ja varjatud irooniaga tööd pakuvad terast sissevaadet toonasesse argiellu. Köitvad on nii tema linnavaated ja detailitähenduslikud interjööripildid kui ka jäädvustused sõpruskonna koosviibimistest. Kogu oma loometee jooksul pühendus Kärner ka võluva värvikasutusega maastikumaalile,» räägib näituse kuraator Kersti Koll, lisades, et kõike seda saab näha Adamson-Ericu muuseumi näitusel.

Kärneri tuntuimate teoste kõrval, nagu «Tiina ja leivavedajad» (1957), «Okupandid Kuressaares (Madrused)» (1957), «Ameerika häält kuulamas» (1959), «Juukselõikus» (1959), «Kummutipealne» (1961) ja «Peied» (1961), on näitusel väljas ka kunstisõpradele põnevaid üllatusi pakkuvad teosed erakogudest.

Kaja Kärner õppis aastatel 1937‒1948 Riigi Kunsttööstuskoolis, Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Kunstnik Ado Vabbe andeka õpilasena sai ta Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis pärast lõpetamist kohe ka joonistusõpetaja koha ning võeti Eesti Kunstnike Liidu liikmeks.

Kärner kuulus generatsiooni, kes oli 1940. aastate lõpul valmis väga jõuliselt kunstiareenile astuma, kuid kellest kujunes stalinlike repressioonide tõttu üks kõige enam räsitud põlvkond Eesti kunstiloos. 1949. aastal saadeti suur osa tema sõpru ja koolikaaslasi Siberi vangilaagritesse. Kärner jäi küll Tartusse, kuid kaotas töö joonistusõpetajana ja heideti välja kunstnike liidust. Järgmistel aastatel töötas ta Tartu Kaubastu sildimaalijana, asudes näitustel uuesti esinema alles 1958. aastast.