Pean nüüd hakkama jälle toetajaid läbi helistama, ega ma seisma jää

31aastane pärnakas, kes kõrvaltvaatajate meelest hullumeelseid eesmärke seab, ent täidab need alati, võttis usutluses kaheksa ja poole tunnise spordipäeva pulkadeks lahti ja arutles, kuidas tal õnnestus võistluspäevaks jõuda elu parimasse vormi. Millest üks triatleet nii pika pingutuse ajal mõtleb? Mis saab nüüd, kui sel spordialal on amatööride seas kõik saavutatud?

Jutustasin inspireeriva sportlasega pühapäeval, päev pärast Jereti kullavõitu, kui troopilises Kailua-Konas oli kell üheksa hommikul ja siinkirjutajal sombuses suvepealinnas juba üheksa õhtul. Otsustasime sinatada.

Esiteks palju õnne! Mega tulemus ju.

Telefon punane ja õnnitlussõnumeid täis?

Pole kokku lugenud, aga vähemalt sadakond. Abiks ikka!

Eilne medalipidu venis pikale?

Polnud mingit pidu. Pärast võistlust läksin kohe dopingukontrolli, kus läks kaks tundi. Siis pidime kaks tundi ootama, et ratta kätte saaks. Siis oli juba õhtu käes ja tulime elamisse ära. Mingit tähistamist polnud.

Kõht täis ja voodisse, aga magamisest suurt midagi välja ei tulnud. Lihtsalt vedelesin, adrenaliin möllas. Pärast sellist pingutust pole väga lihtne uinuda, see on tavapärane. Umbes kaks tundi sain öösel und.

Olid spordipäevast täiesti läbi või võinuks veel edasigi panna?

Edasi poleks enam tahtnud panna, aga kestsin väga hästi ära. Lõpp läks ikka raskeks, aga võrdlemisi hilja. Tulin ilusti ja tugevalt lõpuni. Jooksus ei tulnudki ärakukkumist.

Treener Marko Albert andis tänaseks mingi spordiülesande ka? Mäletan, et pärast Tai Ironmani võitu pidid järgmisel hommikul kaheks tunniks trenni minema.

Ei, nüüd on hooaeg läbi ja enne 11. novembrit ei tee ma midagi. 14 päeva puhkust.