Paavsti surm käivitab sajanditevanused traditsioonid

Franciscuse lahtine sark asetatakse Püha Peetri basiilikasse, kus usklikud saavad kirikupeale austust avaldada. Varasema traditsiooni kohaselt pandi paavsti surnukeha vaatamiseks välja platvormile patjade vahele.

Üle maailma toimuvatel kardinalide kongregatsioonidel tehakse esmane valik ka uue paavsti valimiseks ning määratakse kindlaks konklaavi ehk uue kirikupea valimise aeg. Konklaav tuleb kokku kutsuda kõige varem 15 ja hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma. 13. sajandil alanud traditsiooni kohaselt kogunevad konklaavile alla 80-aastased kardinalid, kes valivad enda seast uue paavsti.

Praegu on nn valijakardinale 135, kellest 108 nimetas ametisse Franciscus. Valijakardinalidest 53 on Euroopast, 20 Põhja-Ameerikast, 18 Aafrikast, 23 Aasiast, 4 Okeaaniast ja 17 Lõuna-Ameerikast.

Konklaavi sõnasõnaline tõlge on «võtmega», mis tähendab, et konklaav kestab, kuni uus paavst on leitud.

Alates 19. sajandi lõpust on kõik konklaavid toimunud Sixtuse kabelis. Kardinalid peavad vanduma paavsti valimise ajaks täielikku salastatust, vande rikkumisel ähvardab neid kirikust väljaheitmine.

Iga päeva hommikul toimub kaks ja õhtul samuti kaks hääletusvooru, kuni üks kandidaat kogub kaks kolmandikku häältest. Iga hääletusvooru lõpus põletatakse valimissedelid ja apostliku palee kohale kerkib edutu hääletusvooru järel must ning paavsti valimise korral valge suits.

Valitud paavst viiakse Sixtuse kabeli kõrval asuvasse käärkambrisse, mida nimetatakse sala delle lacrime​’ks ehk pisarate toaks, kus ta saab oma tuleviku üle mõtiskleda.

Kardinalide kolleegiumi juht, kelleks praegu on kardinal Giovanni Battista Re, küsib valitud paavstilt, kas ta nõustub enda valimisega ja millise nime ta endale võtab. Ühtlasi saab valitud paavst kohe ka Rooma piiskopiks.

Pärast seda ilmub uus paavst Püha Peetri basiilika rõdule ja üks kardinalidest, praegusel juhul Renato Raffaele Martino, ütleb kuulsad sõnad «Habemus Papam!» (Meil on paavst!)