Avalikkus ei saa enam üldse aru, mis toimub riigi peaprokuröri ja justiitsministri vahel, kas valitsus saab sellest aru?
Fakt on see, et ükski minister ühessegi uurimistoimingusse sekkuda ei tohi. Seda ei tohi teha siseminister, kellele allub politsei ja kaitsepolitsei, ja seda ei tohi teha ka justiitsminister, kellele allub prokuratuur. Samas küsida ta tohib ja küsima peab, sest kui minister ei küsi, mis tema alluvuses toimub, siis ma küsiksin vastu, mida see minister üldse teeb. Näiteks on nii minult kui Kalle Laanetilt riigikogus väga palju küsitud, miks Slava Ukraini uurimine nii kaua võtab ja miks ei ole üle kuulatud neid isikuid, kes on Ukrainas. Aga kuidas sa vastad parlamendile, parlamendil on tegelikult õigus seda ülevaadet saada, nii et sa pead ikka küsima selle kohta. Seega küsimises mina midagi halba ei näe.
Kas keegi tahab kedagi kangutada või mitte, seal on sõna sõna vastu ja siin on ka minul väga raske seisukohta võtta. Ma tooks siiski välja kaks nüanssi. Peaprokurör on öelnud, et ta vist kõnesid justiitsministriga päris lindistanud ei ole, aga on teinud väga detailseid märkmeid. See aga tekitab küsimuse, kas Eesti riigis julgeb keegi rääkida ametnikuga, kes kõik detailselt üles kirjutab ja pärast selle avaldab.
Mis puudutab teenistuslikku järelevalvet, siis minister võib ja mõnikord ka peab seda tegema, see on ka ministri poliitiline vastutus. Mina olen siseministrina algatanud politsei- ja piirivalveametis teenistusliku järelevalve, et selgusele jõuda, kas seal on mingi probleem või mitte. Mõnel puhul on selgunud, et on probleeme, mõnel puhul, et ei ole. Aga ma arvan, et prokuratuuri tasub tõesti vaadata. Kas või seetõttu, et näiteks Kajar Lemberi kohtuasja puhul tühistati viiest jälitusloast kolm, kuna prokuratuur ei esitanud luba taotledes õigeid andmeid. Just selliseid asju tuleks vaadata. Mina võtaks Kalle Laaneti asemel selle teenistusliku järelevalve ette palju laiemalt.