olukord on palju keerulisem kui sõja alguses

Intervjuus Postimehele ütles Dotsenko, et väljastpoolt tahetakse abi anda pigem lõuna- ja idaosale, kuid abi vajatakse ka riigi lääneosas, kus Vene vägede pommid iga päev kaela ei kuku. Kolme ja poole aasta kogemusi käis Dotsenko jagamas ka Eesti kolleegidele septembri lõpus toimunud konverentsil.

Kus on kõige keerulisem humanitaarolukord?

Üle maailma on tekkinud arusaam, nagu oleks olukord muutunud ja Ukrainas nüüd kergem. Minu arvates on aga palju keerulisem kui [Venemaa täiemahulise invasioonisõja] alguses. Algul tekkisid vajadused, mis olid enneolematult suured, aga väga lühiajalised. Need olid peamised esmavajadused. Ühel kindlal ajal liikuma asunud miljonid inimesed vajasid vähemal või rohkemal määral samu asju: toitu, hügieenitarbeid, õiguslikku tuge, mõnel pool oli vaja ehitada sisepõgenikele transiitkeskusi.

Nüüd on asi aga palju keerulisem. Pärast 3,5 aastat sõda on vajadused palju keerulisemad, kõik on palju kallim. Alates Ukraina idaosast, kus endiselt on vaja inimestel süüa, kuni selleni, et mujal riigi osades on tuge vaja inimestel, kes pärast 3,5 aastat üritavad elu uuesti sisse seada.

Erinevate tasandite süsteemid – valitsusest kuni kohaliku tasandini, sotsiaalsüsteemist tsiviilkaitseni – ei ole valmis nii suureks inimeste arvu kasvuks nendes kohtades. Nüüd on vaja neid süsteeme paremaks teha, teenused inimestele lähemale viia, suuremas mahus ning parema kvaliteediga. Et valmistada inimesi ette uuteks töökohtadeks – tööturg on muutunud. On palju muutusi ja need on pikaajalised.