NÄDALA RAAMAT ⟩ Põletatud mehe tütre tume maailm ja ajalooline kangas

Üldiselt hinnatakse romaani stiili väljapeetuks ja sõnakasutust arhailiseks, ning tõlkija Piret Saluri on selle edasiandmisel hea töö teinud.

Kuigi 17. sajandi islandlaste mõtteviisi ja tegevusega samastuda on keeruline (autor on seepärast nimetanud seda romaani enda jaoks seni kõige raskemaks), on inimloomus ju siiski suhteliselt muutumatu. Ka tänapäeval on meil omad silmaklappidega tegelased, oma nõiajahid, lootused ja hirmud.

Endiselt kõlab aktuaalselt romaani tõdemus: «Just see on saatana kõige tublim töö, panna inimesed olematu nimel üksteist taga kiusama.»

3 küsimust

Kirjanik Tapio Koivukari, te kirjutate, et Soomes ja Islandil läks nii, et enamik nõiduses süüdistatutest olid mehed. Kuidas seda seletada?

Usku kuradi abisse nõidumisel võiks uuel ajal pidada vandenõuteooriaks, mida võimud levitasid. Teadlaste hinnangul hukati nõiduse pärast 50 000 inimest, kellest 80 protsenti olid saksakeelsetest piirkondadest. Nendest omakorda 80 protsenti olid naised. Näiteid on nii preestritest kui kohtunikest, kes innukalt nõidu jahtisid, aga oli ka selliseid preestreid, piiskoppe ja kohtunikke, kes näitasid üles meie arusaamade kohaselt tervet mõistust.

Piirkondlikke erinevusi oli mitmesuguseid. Näiteks Taani nõid oli vaene taimetark memm kusagil küla servas, aga Rootsi nõid hoopiski mõne jõuka maja ümbruskonnas kadetsetud perenaine.

Euroopa äärealadele jõudis nõiausk hiljem ja nii Soomes kui ka Islandil sai pärimuse järgi maagiaga kõige paremini hakkama täisealine mees. Minu arvates oli see peamine põhjus, miks nendes maades olid nõiad mehed.

Kuidas romaan Islandil vastu võeti?

Ólina Th​orvardardóttir, kes on koostanud nõiaprotsesside kohta väitekirja, kirjutas veebilehel Visir avaldatud arvustuses: «Romaani jutustus esitab kõige olulisemate tegelaste loo nende tundeelusse suuremalt sekkumata. Seetõttu jääb lugeja sisseelamine vähesemaks, kui see võinuks olla. Teisalt on dokumente hästi kasutatud ning keskkonna ja toimetuleku kujutamine räägib heast sisseelamisest. Kirjanikul õnnestub näidata, kuidas teadmatus ja hirm võimu ees toovad esile inimese halvimad küljed nagu kadeduse ja pahatahtlikkuse. Mis võib juhtuda, kui naabrid ja külaelanikud saavad äkki otsustada, kas keegi võib elada või peab surema. Või kuidas hakkavad kuulujutud õõnestama kellegi jalgealust, kui ta seda alles liiga hilja märkab.»

Teisedki hinnangud olid sarnased, et kiideti dokumentaalset tööd ja ajastu kujutamist, aga öeldi, et tundeid tulnuks rohkem kujutada.

Esinesite äsja Hiiumaa kirjandusfestivalil, kas kunagi võiks Hiiumaast saada mõne teie romaani tegevuspaik?

Olin Hiiumaal esimest korda. Ilus loodus, inimeste lahkus ja palju huvitavaid ajalookihte avaldasid mulle tugevat mõju. Ei saa mainimata jätta, et Hiiumaal suvitanud Aino Kallas ja tema ajalooline lühiproosa on olnud mulle tähtis eeskuju. Olen praegu tegev kodulinnas Raumas pastorina, kuid olen visandanud ka paar teemat. Hiiumaa pole veel päevakorral, aga see on põnev keskkond hulga lugudega – nii et ma ütleksin, et Hiiumaa pole välistatud.