Kui kuulud esimesse gruppi, tead juba hästi, et iga nelja-viie filmi tagant teeb Cage välgunoolena mõjuva tabamuse ja toob lagedale midagi üllatavat, koguni originaalset. Lorcan Finnegani päikesekuum ja mõnusalt veider rannafilm «Surfar» on üks sellistest.
Cage’i filmide liigtarbija teab hästi, et näitleja on sattunud karjääris väga otsingulisse etappi. Raske on sõrme peale panna, milleni ta oma väga eriilmelistes filmirollides küündida üritab. Temast on saanud kui omale kodu otsiv erak, kes põrkab ühest kummastavast projektist teise, muutes pidevalt tonaalsust ja välimust. Hiljuti meie kinodeski jooksnud «Arkaadlane» ja «Hingede koguja» olid puhastverd õudusfilmid, Norra režissööri Kristoffer Borgli «Unenäo stsenaarium» seevastu sürreaalne jant ootamatust kuulsusest, «Üüratu talendi talumatus taagas» mängis ta lausa iseennast.