mõnikord on vaja öelda «te olete värdjad» ja siis eluga edasi liikuda

Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et 21 aastat tagasi ilmunud «Pure» on minu enimkuulatud kodumaine album. Ma kuulan seda vähemalt korra kuus, kui mitte tihemini, ja võiks öelda, et see on üks neid albumeid, mis sobib igaks eluhetkeks – nii selliseks, mil tahaks rõõmust lage puudutada, kui ka selliseks, kui tahaks kõik… m**ni saata. Viimase tunde kirjeldamiseks on albumil suisa eraldi laul.

Ansambel Koer tahtis oma ainsa albumi 20. sünnipäeva tegelikult tähistada juba mullu. Kuid elu tuli vahele ning pidu jäi ära. «Nüüd meeldib mulle isegi rohkem, et see toimub 21. aastal – see on kuidagi lahedam ja omapärasem,» ütleb Vaiko Eplik muiates. «Me ei ole lihtsalt aasta võrra hiljaks jäänud. Tegelikult pole me kontsertegi väga palju andnud – bänd lagunes üsna kiiresti pärast ainsa albumi ilmumist.»

Bändi algusaegadel oli neil unistus, et vähemalt üks nende kontsert võiks lõppeda rahutustega. «Ja kui see lõpuks juhtus, tundsimegi, et oleme oma eesmärgi täitnud,» meenutab Eplik.