Kelly, oled rääkinud, et isa lõhkus sinu põlve ja jäid seepärast olümpialt eemale. Sul on olnud kolm põlveoperatsiooni. Jah, meie spordis vigastusi juhtub, kuid nende konkreetsete vigastuste hetkedel on keegi teine olnud sinu treener.

Olen õnnelik, et mu kõrval on selline isa, kes on mind varakult pannud tegelema spordiga, et olen niipalju näinud maailma, et tegelen freestyle-suusatamisega. Olen õnnelik, et minu kõrval on alati olnud minu rõõmus vanaisa Kalev ja minu vanaema Aidi.

Olen kurb ja sügavalt pettunud, et oleme tänaseks vihavaenlased Kelly ja oma ema Lilianiga. Olen siiralt aus ja ütlen, et ma ei saa sellest aru. See kõik tundub ebareaalne, aga seda see ei ole. See on reaalsus.

Kelly, miks kutsusid politsei vanaemale? Miks esitasid alusetud kriminaalsüüdistused isale ja vanaisale? Ma siiralt ei saa aru, kuidas on võimalik Eestis algatada kriminaalasja väärkohtlemise asjus Kelly valeütluste alusel, kui tegelikult on Kelly väärkohtleja ise. Olen tänaseks 18, seega täisealine – head ja tublid prokurörid, head politseinikud – pöördun teie poole?

Nüüd ilmuvast dokumentaalfilmist, mis kohe Eesti ekraanidele peaks jõudma – «Kelly, kellegi teise unistus».

Olen püüdnud aru saada, miks minu õele on sellist dokumentaalfilmi vaja, kus on palju väikeseid ja keskmisi valesid, mõned suuremad ka. Filmi, mis püüab jutustada loo, et Kelly ei tahtnud olla tipptasemel freestyle-suusataja – kui aastaid on Kelly mulle rääkinud, kuidas talle suusatamine ja võistlemine meeldib. Kelly jätkab suusatamist ja olümpia poole liikumist ka täna, 2022. aasta sporditähtede galal oled maininud kogu Eesti rahva ees oma unistuste poole liikumisest. Kelle unistus see siis on või oli?

Jaga
Exit mobile version