Miks meil enam riigimehi ei ole?

​Kissinger jutustab Konrad Adenaueri, Charles de Gaulle’i, Richard Nixoni, Anwar Sadati, Lee Kuan Yew’ ja Margaret Thatcheri lugu. Võiks ju küsida, miks just nemad. Vastus peitub raamatu laiemas narratiivis – tegemist oli poliitikutega, kes muutsid oma riigi ja ka maailma paremaks (tean, et vähemalt Thatcheri puhul vaieldaks sellele vastu). Teine põhjus peitub intiimsuses – lähtuvalt oma ametist tundis Kissinger kõiki neid poliitikuid, nii et siin on Kissinger ühtaegu nii ajaloolane kui ka ajalooallikas, sest mujalt kui Kissingeri raamatust ei saa me teada, mida ta oma raamatu kangelastega rääkis.

Muidugi võinuks Kissinger – ja kahtlemata saanuks ta sellegi ülesandega hakkama – valida kuus poliitikut, kes 20. sajandit negatiivselt mõjutasid, olgu nendeks näiteks Vladimir Lenin, Adolf Hitler, Benito Mussolini, Mao Zedong, Pol Pot või ajatolla Khomeini. Osa neist ei saanud Kissinger oma sünniaasta (1923) pärast tunda, kuid Mao Zedong, kellega Kissinger samuti lävis, poleks sobinud raamatu ideega.