Aktimaal ei olnud nõukogude ajal soositud, näitust ei tohtinud reklaamida aktipildiga, aktimaali tuli eksponeerida varjulisemas kohas. Minul on siiani meeles Richard Kaljo aktigravüür, sest see rippus lausa Tallinna Kunstihoone suures saalis. Mai Levin korrigeerib minu mälestusi: «Wiiralti näitusel 1958. aastal oli loomulikult suur kogus aktigravüüre ja -joonistusi. 1955. aastal avatud ühisateljees käidi akti joonistamas ja pandi maale ja gravüüre ka välja. Aino Bachi «Akt» (1958) ja Richard Kaljo «Akt» (1957), samuti Starkopfi «Kivilill» (1958), Weizenbergi, Adamsoni, Melliku aktid olid EKMi püsiekspositsioonis 1960 kindlasti. […] Adamson-Ericu näitusel kunstihoones 1962 oli hulk aktimaale. Minu meelest ilmus Kunstis ilmumisest peale (alates 1958) ikka mõni akt. Subbi ei üllatanud mitte aktimaalidega, vaid maalimisviisiga ja koloriidiga» (e-kiri 20. maist). Mind üllatas teadasaamine, et Moskvale olevat isegi meeldinud Subbi aktide meelelisus.

Jaga
Exit mobile version