Kõlakaid, et film on sündimas, levis juba tosin aastat tagasi HÕFFi (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival) andunud fännide hulgas. Sellest ajast muutusid sahinad küll valjemaks, küll vaiksemaks, kuid ei kadunud iial. Paljude – ka allakirjutanu – mõtteis kujunes lõpuks välja kuvand illusoorsest filmist kui tegijate ähmasest soovunelmast, mille saatus ongi jääda vaid osaks fantaasiamaailmast.

Ent kanäe: selle aasta kevadisel HÕFFil astus film teispoolsusest otsustavalt reaalsusse. Kas kaua tehtud kaunikene või siis vaevaga ellu piitsutatud, juba kõdunemisjärgus elutu zombi?

Filmi sünd ja võtteperiood langesid aega, mil iga noor filmitegija plaanis teha (ja tegi) 80. aastate õudusfilmi paroodia. Rõhutatult algelised trikkvõtted, inisev süntesaatorimuusika, rumalaid otsuseid langetavad pooletoobised bimbod ja testosteroonist pakatavad föönisoenguga surfarid tobedate ja etteaimatavate süžeepöörete laineharjal balansseerimas on küllalt lollikindel retsept, et rebida saalist mõned kaastundlikud naerupurtsatused.

Jaga
Exit mobile version