MART PARIND ⟩ Eesti Spordikohus – kabinetivaikusest ja sportlaste põhiõiguste hinnaga?

Kaotaja hüvitamiskohustusel on siiski moraalne õigustus – tal ei olnud õigus. Sellele, et võitja peab enda õiguste kaitsmisele peale maksma, on raske moraalset õigustust leida.

4. Suurima magnituudiga ebakohad eelnõus on vastuolud kohtupraktika ja õigusaktidega kuni põhiseaduseni välja.

Läbi on mõtlemata, kuidas allutada spordikohtu jurisdiktsioonile amatöörsportlased, kes on Eesti spordiväljal tegelikult enamuses. Eelnõuga on soovitud viia kõik Eesti spordivaidlused, ka amatöörtasemel, etteulatuvate kohtualluvuskokkulepete süsteemi kaudu spordikohtu kätte. Eesti õiguse järgi on aga hobikorras tegutseva isikuga sõlmitud kokkulepe tulevikuvaidluste lahendamise kohta vahekohtus õigustühine.

Eelnõu näib jaatavat spordikohtu menetluspädevust ka siis, kui kohtu jurisdiktsioon on kirjas mingi võistluse reeglites, ilma et sel võistlusel osalev inimene peaks eraldi kinnitama oma nõustumust. Riigikohtu praktika järgi ei ole see piisav: Eesti õiguskorras on vaja vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vahetut nõusolekut.

Eelnõu näeb ette sedagi, et üldjuhul ei alga vaidluse lahendamine spordikohtus algusest peale, vaid kohus üksnes kontrollib eelneva otsuse õiguspärasust. Teisisõnu, spordikohtu tehtav kontroll ei ole intensiivseim võimalik.

Vaidlust ei võeta pulkadeks lahti nagu tavaliselt esimeses kohtuastmes, vaid lihtsalt vaagitakse, kas vaidlustatud otsuse tegija – nt alaliidu distsiplinaarkomisjon – on teinud mingeid (tõsiseid) vigu. See võib halvendada kaebaja menetluspositsiooni, kuna spordikohus taandab end vaid teiste töö piiratud ulatuses ülevaatajaks, aga ei tee ise kõiki mõttelisi tehteid läbi.

Võrdluseks: rahvusvaheline spordiarbitraažikohus (CAS) vaeb kaasuseid nullist ja seda nõuab ka Euroopa inimõiguste konventsioon, mille järgi peab isik saama «tõelist kohtumõistmist» vähemalt ühes astmes. CAS on öelnud, et alaliidu distsiplinaar- ja vaidlusorganid ei taga erapooletut ja sõltumatut kohtumõistmist.