LÄBIMURRE ⟩ Nüüd on selge, kelle jäänused leiti pärast tulekahju Notre-Dame’i põranda alt

2020. aasta aprillis pliisarkofaagist leitud säilmed kuuluvad tõenäoliselt renessansiaja poeet Joachim du Bellayle, teatasid teadlased sel nädalal AFP vahendusel. Du Bellay suri umbes 37-aastaselt 1560. aastal ja arvatakse, et ta maeti Notre Dame’i kabelis oma sugulase lähedusse, kuigi tema tegelikku hauda pole kunagi leitud. Ta oli kirjandusgrupi La Pléiade asutaja.

Umbes 50 arheoloogist koosnev meeskond on töötanud Notre Dame’is alates 2019. aasta tulekahjust, mis laastas keskaegset hoonet, teatas La Croix International. Vaid 10 protsenti katedraali suurest põrandapinnast on seni läbi uuritud.

Joachim du Bellay luud tulid päevavalgele juba kaks aastat tagasi, kui arheoloogide meeskond avastas katedraali südamest kaks sarkofaagi. Ühel sarkofaagil oli epitaaf ja sellest avastati Antoine de La Porte luud, kes oli katedraali kanoonik ja suri 1710. aastal. 

Teise surnukeha isik jäi esialgu aga tuvastamatuks. Siiski selgitasid teadlased välja, et luud kuulusid täiskasvanud mehele, kellel oli ainulaadne reieluu struktuur, mis viitas sellele, et ta oli nooremana tegelenud ratsutamisega. Toulouse’i ülikooli haigla kohtumeditsiini instituudis tehtud uuring näitas ka, et mees põdes luutuberkuloosi ja kroonilist meningiiti.

Toulouse’i ülikooli professor Éric Crubézy sõnul viitab kõik sellele, et luud kuuluvad Joachim du Bellayle: ta vihjas nii luutuberkuloosile kui ka kroonilisele meningiidile oma luuletustes, ta oli ka osav ratsutaja ning tema perekond kuulus paavsti lähikonda, mis annab ka põhjuse, miks du Bellay võiks olla maetud Notre Dame’i katedraali alla. 

Samas ei ole kõik eksperdid isiku suhtes üksmeelel, sest teatud elemendid ei toeta seda hüpoteesi. «Hammaste isotoopanalüüs näitab, et isik elas Pariisi piirkonnas või Rhône-Alpesis kuni 10-aastaseks saamiseni. Kuid me teame, et Joachim du Bellay kasvas üles Anjous,» ütles INRAPi arheoloog ja väljakaevamiste juht Christophe Besnier.

Nüüd ootavad säilmeid ees täiendavad uuringud, sealhulgas analüüs, et täpsustada lahkunu täpne vanus, kuid ilma võrdleva DNAta on lõplik tuvastamine võimatu, mistõttu peavad teadlased ja ajaloolased leppima parimate oletustega.