KUULSUSTE HALL ⟩ Edgar Naarits – epohhilooja Eesti naiste korvpallis

Naaritsa treeningud olid huvitavad ja lõbusad, ta sattus treeningutel alati hasarti. Ta ei kannatanud valskust ega valet, talle ei meeldinud laisad ega loodrid. Põhiliselt kasutas ta väljendeid «Johhaidii!» ning «Mine ja pane!», samuti teisi hoogu andvaid hüüatusi. Kui meil läks mängus kehvalt, unustasime räägitu ära ja Naarits võttis aja maha, ütles ta: «Tütrekesed, katsume ikka oma vana teha.» Ehk kasutada vanu kombinatsioone, mida oleme õppinud. Ta polnud tige, kuid oli nördinud, solvunud, kui platsil tehti teistmoodi, kui oli kokku lepitud.»

Veel üks indikaator, mille alusel mõõta tehtud töö ulatust, on edu rahvusvahelisel areenil. Naaritsa hoolealuste võidetud tiitlimedalite tähtsus ulatub korvpalliringkondadest palju kaugemale, sest tegu oli üleüldse esimeste eestlannade tiitlimedalitega mistahes spordialal. Kolm esimest naist Eesti spordiloos, kes on kandnud Euroopa või maailmameistri nimetust, olid kõik korvpallurid. Veelgi enam – Maret-Mai Otsa oli esimene (1959) ja Valve Lüütsepp teine (1964) eestlane läbi aegade, kes pälvinud kulla nii EM- kui ka MM-võistlustel.

Ehk olnuks kullasära veelgi rohkem, kui läbi läinuks NSV Liidu koondise peatreeneri Stepas Butautase 1958. aastal tehtud ettepanek võtta kogu TRÜ põhiviisik suurde koondisse. See, mis võinuks siis juhtuda, jääb meile teadmata, küll aga on selged sama aasta EM-turniiri tegelikud tulemused – Nõukogude naised taandusid hõbedale ja jäid perioodil 1950–1991 ainsat korda kullast ilma.

Teadmata jääb ka see, kas eelpool mainitud edulood või osad neist jäänuks sündimata, kui Naarits poleks Eesti naiste korvpalli arendamist oma südameasjaks võtnud. Aga oi, kui hea meel on, et ta seda tegi!