Kurva elukäiguga tartlasest kunstniku Ivan Sokolovi sünnist möödub 140 aastat

88-aastaseks elanud kunstnik sündis Tartus kuuelapselisse vanausuliste perekonda. Ta oli kunstis iseõppija, kuid võttis joonistustunde ka kunstnik Kristjan Raualt. Avalikkuse ette tõi ta oma loomingut 1906. aastal Eesti kunstnike esimesel näitusel, kuhu tema 20 esitatud tööst valiti 13. Läbimurre saabus aga aastal 1917, mil ühe näituse tulemusena müüs ta üle 200 oma töö.

Vanausuliste seltsis ja kunstnike liidus

Esimese maailmasõja eelõhtul oli Ivan Sokolov aktiivne kogukonna liige ja osales Tartu vanausuliste seltsi tegevuses esimehe abina. Võimaluse korral külastas ta kunstinäitusi, soetas kunstnike loomingust raamatuid, mille rikastas oma raamatukogu ja ühtlasi teadmisi.

Vaatamata sellele, et Ivan Sokolovil polnud akadeemilist kunstiharidust, võeti ta 1944. aastal Eesti kunstnike liidu liikmeks ning ta osales regulaarselt näitustel Tartus ja Tallinnas. Liidu ridadest arvati ta välja 1950. aastal, kuid ta ei lasknud end sellest heidutada ja jätkas vaatamata raskustele tööd iseseisvalt.

Ivan Sokolov nimetas oma stiili realistlikuks impressionismiks. Teda huvitas eelkõige pliiatsi, pastellkriidi ja pintslitõmbega kinni püüda hetkes peituv emotsioon – olgu see sumeda suveõhtu soojus Emajõe kaldal või mängiva põngerja kelmikas pilk.

Aastate möödudes ennistati ta kunstnike liidu liikmeks. Kunstnikku aitas eluajal Nikolai Jasnetski, kes oli tema lähedane sõber ja kes töötas üle 40 aasta Tartu kunstimuuseumis maalirestauraatorina. Ta korraldas Ivan Sokolovi tööde näitusi ning koostas tema kohta kolm käsikirjalist albumit väikeses formaadis tööde originaalidega.