Väga tihti ju ei tasu. Lähed kellegi juurde, ütled: «Robert Rauschenberg on mu lemmikkunstnik.» Tore, vastatakse. Kui teist korda lähed, vastatakse jälle, et tore. Või, et hea teada. Kolmandal korral võib-olla nähvatakse midagi või püütakse üldse vältida.
Aja jooksul on mu pähe Rauschenbergi kõrvale neid lemmikkunstniku-lauseid rohkem tekkinud. Mu võimekus seltskondlikus vestluses osaleda on mingis mõttes kasvanud.
Kunstiajaloos on teda liigitatud neodada alla. Dada oli Duchamp, kes ei tundnud kunstiajaloo raskuse ees hirmu ja eksponeeris näitusesaalis pissuaari. Enda sõnade järgi asus Rauschenberg elu ja kunsti vahelises tühikus. Ja ehk võttis parimat mõlemast?