Nukke «Vaikelu nr. 3» (2005) võtab meid vastu kohe PoCo esimeses saalis. Või kas otseselt võtab? Ta on varjunud pigem pimedasse nurka ja mingil määral tuleb teda otsida. Ta ei olegi nagu suhtluseks kohemaid avali.
Selleski mõttes oleks ta justkui mittepopilik, sest popp mingisuguses võrdlemisi levinud käsitluses on ikkagi ennast kohe kätte andev, ülevalgustatud ja müsteeriumita. Ta on ideaalis see, mis ta on, ja mitte midagi muud. Ta on nagu supermodell. Teda ei peaks isegi tõlgendama.