Kunagi kirjutasin ühe ilukirjandusliku lookese, milles sattusin Nõmme polikliinikus arsti ootama. Tegin selles väljamõeldud loos juttu ühe väljamõeldud vanaprouaga, kes samuti arsti ootas. Mainisin prouale Damien Hirsti teoseid ja osutasin, et need on samasugused nagu see kliinik. Nagu see kliinik, jäi vanaproua sellise jutu peale mõttesse. Kaua ta mõelda ei saanud, sest varsti kutsus teda arst.

PoCos on Hirsti töid üksjagu. Teeks seekord juttu tema punktimaalist ja joonistusest «Skull». Mõlemad teemad on kunstnikku saatnud terve karjääri jooksul, nii et nende põhjal saab teha üldistusi. Kunstnik on praeguseks maailma üks rikkamaid.

Ta on öelnud, et kunsti tehes peaks esimene eesmärk olema ikka kunst, mitte raha. Kas ta ise oma sõnade järgi käis, pole teada. Aga mitte oma sõnade järgi käia peaks olema inimõigus, arvas kord luuletaja. Kriitik Germaine Greer on leidnud Hirsti olema geeniuse, just selle poolest, et 21. sajandi kunst olevat eelkõige turundus, aga tema suudab selle toimemehhanismi nii häbitult alasti võtta.

Jaga
Exit mobile version