Ood verivorstidile

kõrval admin
0 kommenteerida

Sappho andis meile Ood Aphroditele. Muusikalise seade koostas Beethoven Ood rõõmule. John Keats kiitis laululindu Ood ööbikulee. Kuid näiliselt pole keegi neile veidratele väikesele eestlasele poeetilist austust avaldanud verivorstid (verivorstid). Ja ausalt öeldes on see tragöödia.*

Traditsiooniliselt eestlaste jõuluõhtusöögi keskmes, verivorstid on segu sealihast, odrast, loomaverest ja vürtsidest. Täidis topitakse sooltesse ja lingid keedetakse kõvaks ning seejärel röstitakse krõbedaks karmiinpunaseks. Üsna ainulaadne maiuspala, nad väärivad poeetilises pärimuses järjehoidjat. Nii et kõigi vabandustega meistrite ees, tunnistagem need Eesti veidrused an Ood Verivorstidile.

I

Verivorstid, verivorstid, sa oled nii väga

Kallis mulle igal jõululaupäeval

Selline maius pohla kõrvale

Ilma teieta ei saaks ma rasestuda

I

Parim on maha pestud Saku pruuliga

Kuna vahud täiendavad teie vürtse

Et verivorstid ma luban oma armastust uuesti

Tõesti, sa oled üks mu pahedest

I

Ja nii ma küsingi, milline jõulunaine sööks tavalist sinki

Odra asemel lehmaverd ja majoraani

Minu verivorstid epifaania, kui mõistsin, millest need imelikud väikesed lingid tegelikult räägivad, juhtus ühel detsembri varahommikul minu lapsepõlves. Süütuna ja teadmatuses oma mänguasjad joogi järele jättes uitasin kööki.

Ja seal nad olidki: laua taha olid kogunenud mu ema, ristiema ja vanaema. Kolm daami, verega kaetud käte ja verest pritsitud põlledega, segavad väikeses vannis mingit tundmatut segu. Köögiriistad, ühest otsast läikivat ja teisest tilkuvat veri, lebasid laiali nagu kirurgi tööriistad operatsioonisaalis. Wursti nõiad lisasid hoolikalt koostisosi ja segasid nende salapäraseid varusid.

Minu esimene reaktsioon – oli toimunud mõrv. Ei, õnnetus. Ei, kindlasti mõrv. Kuidas muidu seletada kogu verd kõikjal koos ilmse mure puudumisega. Miks keegi kiirabi ei kutsunud?

Karjumist summutades vaatasin. Üks daam venitas lehtri väikese otsa peale lameda soolika. Teine hoiaks lehtrit kindlalt verise käe libisemise vastu. Kolmas kaasosaline pakkis lehtri teise otsa vorstitäidisega, täites aeglaselt sooleümbrist. Konveieri kõige õudsem, nagu mingi väikese eelarvega Henry Fordi inspireeritud õudusfilm.

Mitu aastat olin ma rikutud. Ei verivorstid minu jõuluõhtu taldrikul. Ma passiks kahtlustava pilguga üle serveerimisvaagna. Kartulid, jah. Tükeldatud sealiha, kindlasti. Pirukad (pirukad), tooge need peale. Veiste hemoglobinwurst, ei aitäh. Ja nii see läks – mina silmatorkavalt tühja kohaga taldrikul ja vanemad kahtlemata imestasid, kas nende eesti laps on sündides mõne lõunaeurooplase vastu vahetatud.

Kuid aastaid hiljem, pärast pikki hingeotsinguid ja mugavat vaimset blokki tolle kohutava detsembripäeva lapsepõlve köögis, tulin ma ringi. Tõenäoliselt sai see alguse näksimisest. Võib-olla väike kahvlitäis, millele järgnes minu klaasist long drink, hiljem edenes arglike abistamisteni. Entusiastlikud suutäied ja sekundite nõudmised järgnesid ka hiljem.

Eesti verivorstid, tuntud kui verivorstid.

Täna ootan põnevusega verivorstid. Tavaliselt saan vähemalt kaks abi, ühe meie kohaliku Eesti seltsimaja jõulupeol ja teise külmal ja pimedal jõululaupäeval. Tunnen sidet vana maaga, kui ahi avaneb ja krõbeda peekonikihi alla puhkevad ja söestunud vorstid ilmuvad.

Hetkega kujutan ette kunagisi talupoegi, kulinaarselt toimekad ja loomingulised, kes ei taha ühtki osa loomast raisata. Mind viiakse ajas tagasi, Elva talumajja ja võtan sündmuskoha omaks, haaran hargist ja tunnustan nii oma isu kui ka põlvnemist.

Alati on tore seda traditsiooni selgitada oma sõpradele, kelle juured on mujal maailmas. Tavaliselt küsivad nad maitse ja tekstuuri kohta paar küsimust. Mõned küsivad vere allika kohta. Teised küsivad vorstide ajaloo kohta lisateavet. Keegi ei küsi kunagi, et teda prooviks kutsuda.

Ja siis on minu taimetoitlased ja veganid. Jõulutraditsioonide lugusid vahetades reageeritakse verivorstid ei ole päris vastumeelsus, vaid midagi üsna lähedast. Mida aga teha? Arvan, et verivorstide taimetoitlaste retsepti võiks välja mõelda. Aga nagu ma olen kindel, et see on tõsi verivorstid entusiastid nõustuksid, peedimahla vähendatud ja tofupeekonikihi all serveeritud sojavorstid seda lihtsalt ei lõikaks.

Nii et sel jõululaupäeval laulge “Ood Verivorstidele”, enne kui naudite taldrikutäit Eesti verivorstilinke. Need on sama osa pühast kui jõululaupäeva missa, lõbusad paksud tüübid hägusates punastes ülikondades ja kaunistatud langetatud puud.

Kuid olge ettevaatlik – nagu vanasõna ütleb, vorstid on nagu seadused, te ei tohiks kunagi vaadata kummagi valmistamist.

Häid jõule kõigile! (Häid jõule kõigile!)

Kaas: Eesti verivorstiga roog. Pildi autor VisitPärnu. * Pange tähele, et see artikkel avaldati algselt 23. detsembril 2013.

Related Posts

Jäta kommentaar