Eestist Hispaaniasse, edasi Hollandisse ja lõksus Lääne-Indiasse – see oli noore kunstniku Victoria Olti teekond, mille käigus ta sai aru, et midagi on puudu; puuduva osa leidmiseks naasis ta Eestisse ja avas siin oma galerii.
Tema arvates tuleb tagasi ka figuuride loomine kunstis, mida ta ise teeb peamiselt akvarellidega. Just akvarellide ohjeldamatust peab Olt eluallegooriaks. Estonian World kohtus Victoriaga, et välja selgitada, miks.
Olete elanud, õppinud ja töötanud Hispaanias. Räägi palun oma lugu – kuidas sa sinna jõudsid ja kuidas tagasi Eestisse sattusid?
Kolisin 13-aastaselt Hispaaniasse Sevillasse, sest mu ema armus hispaanlasesse. Käisin seal kesk- ja gümnaasiumis. Algul oli väga raske inimestega suhelda, sest ma ei osanud hispaania keelt.
Ühel hetkel, kui hakkasin oma küüntele kriipsujukuid, kasse ja lihtsaid kujundusi maalima, märkasid inimesed ja ütlesid mulle: “Oi, sul on nii ilusad küüned!” See on peaaegu ainus kord, kui keegi minuga teismeeas rääkis, nii et küüntele maalitud kujundused muutusid aja möödudes aina keerukamaks.
Alustasin oma küünekunsti blogi, osalesin konkurssidel ja võitsin neist palju. Õppisin fotograafiaoskusi ja montaaži. Pärast aastaid oma blogisse postitamist sain ühel päeval ühe sõrme tugeva põletushaava, mis tegi mu küünekunsti blogile lõpu, sest ma ei saanud enam oma käest ilusaid pilte teha.
Siis hakkasin paberile maalima. See ei olnud nii raske üleminek, kui arvata võiks – suur osa maalimis- ja varjutusteadmistest on samad. Näete oma tänases töös, kust ma pärit olen – näiteks kasutan palju läikivaid meediume, nagu lehtkuld. Läikiv värv on midagi, millest ma traditsioonilises kunstis väga puudust tundsin, mistõttu hakkasin hiljem seda ise valmistama.
Ja hiljem astusite kohalikku kunstikooli ja kolisite veelgi kaugemale…
Jah, see viis mind Sevilla ülikoolis visuaalse kunsti kraadi omandamiseni. Proovisin seal palju erinevaid stiile, kuid minu kogemus kunstikoolis seisnes pigem selles, et võitlesin õpetajatega oma stiili poole püüdlemisel, kui et nad aitasid mul end täiendada. Kõik, mida õppisin ja mis pani mind kunstnikuna arenema, oli see, mida õppisin kodus – hoolimata õpetajatest. Seega pean end endiselt iseõppijaks, kuigi läksin ülikooli kunsti õppima.
Pärast ülikooli kolisin Madridi, sest tahtsin, et täiskasvanuna eksisteeriks uus keskkond. Tahtsin olla kohas, mis ei kandnud minu noorematest aastatest mälestusi. Elasin seal kaks aastat ja kuna kohtasin linnas oma tulevast abikaasat, kolisime tema töö tõttu ära.
Elasime nii Amsterdamis kui ka Nevises, Kariibi mere saarel, kus abiellusime 2019. aasta novembris. See oli kaks nädalat enne seda, kui COVID-19 kuulutati pandeemiaks, lennujaamad suleti ja me jäime sinna kõrguse tõttu põhimõtteliselt kinni. pandeemiast.
Tulin Eestisse tagasi 2021. aasta lõpus, sest tundsin end oma kultuurist eraldatuna. Kunstnikuks olemise juures on palju seda, et mõtiskled selle üle, kes sa oled inimesena – ja ma tundsin, et osa minu identiteedist on puudu, sest kolisin ära, kui olin 13-aastane, mis oli ikkagi faas, kus tahetakse elada nagu ameeriklases. Film. Nii et kui ma olin välja kasvanud soovist olla teiste moodi ja tahtnud olla mina ise, pidin ma välja mõtlema, kes see on. See viis mind tagasi Eestisse.
Olete spetsialiseerunud akvarellitehnikatele. Mis on neis see, mis sind huvitab?
Paljud kunstnikud kardavad akvarelli, sest see on väga andestamatu meedium: õli või akrüüliga võid lõputult parandada oma vigu, aga kui oled midagi akvarelliga maalinud, siis pole enam tagasiteed. Samuti on võimatu täielikult kontrollida, kunagi ei saaks sama tükki kaks korda luua, sest vesi paneks need kaks tükki erinevalt kuivama. See on sama omadus, mis köitis mind vesimarmorimise juures, millest ma lõin oma ainsa abstraktse teose “7.753” – meist igaühe unikaalsuse sümboli.
Võimalus mõnikord kontrollist lahti lasta on väga oluline oskus, millega ma isiklikult võitlen, mistõttu see teema mind kummitab. Üldiselt alustan maali elemendiga, mida ma ei saa juhtida, nagu taust, ja vaatan, kuidas see välja näeb. Seejärel värvin suurema kontrolliga, et jõuda tükk sinna, kuhu ma tahan. See sarnaneb eluga: te ei saa kontrollida seda, mida teile antakse, kuid saate kontrollida, mida sellega teete.
Nagu te juba mainisite, teete ka ise akvarelle ja olete loonud kollektsiooni nimega Alkeemik, mida saavad kasutada ka teised kunstihuvilised. Kas tunnete, et olete hingelt alkeemik ja müstik?
Nimetasin oma esimese akvarellikollektsiooni Alkeemikuks, sest tundide kaupa värvi mõtisklemine tekitas minus lähedasema tunde mineviku kunstnikega, kes pidid tavaliselt pigmente ja alusaineid kasutades ise värvi tegema. Niisiis, sellel sõnal on keskaegne toon. Samuti panin selle sellise nime, kuna kollektsiooni värvidel on erinevad toonid, kui paned need valge asemel mustale taustale, mis mõjub justkui maagiliselt. Mulle meeldib lisada oma töödele sädelevaid värve, sest see lisab 2D-pildile liikumist, eriti erinevat tüüpi valguses – nii loob see vaatajale dünaamilise kogemuse.
Kogu oma värvi valmistamine on midagi, mida ma oleksin minevikus pidanud absurdseks – panustada millegisse nii palju tööd, kui saaksid selle lihtsalt osta. Aga suuremad värvitootjad selliseid erivärve ei tee, need on selles mõttes natuke liiga tõsised.
Asi, mis pani mind oma värvi tegemise osas meelt muutma, jõudis mulle ühel päeval palavikuunenäos. Oma poolärkvel deliiriumiseisundis suutsin visualiseerida oma täiuslikku paletti ja ma lihtsalt ei saanud seda peast välja, nii et ma pidin seda tegema. See palett ei ole veel väljas, sest ma soovin, et see oleks täiuslikkuse lähedal, kuid mul on veel palju õppida värvide valmistamisel, tootedisainil, 3D-vormimisel ja valmistamisel. Seni saab neid katsetada eraldi pannide ja neljakaupa komplektidena, mis on saadaval minu galeriis.
Huvitaval kombel oli mul ülikoolis terve aasta värvide valmistamist ja sõna otseses mõttes ainus värv, mida nad meid tegema ei õpetanud, oli akvarell. Niisiis, ühel päeval annan välja oma unistuste akvarellipaleti ja saadan selle oma värvide valmistamise õpetajale.
Teie enda galerii tähistab peagi oma esimest tegevusaastat. Kuidas tekkis idee galerii avada ja milline on selle visioon?
Suur osa kaasaegse kunsti turust keskendub abstraktsele, minimalistlikule ja kontseptuaalsele kunstiteosele, kuid kui küsida tänaval suvalistelt inimestelt, mida nad sellest arvavad, ei oleks neil arvamust, sest sellega on üsna raske suhestuda. Leian, et enamik inimesi on rohkem huvitatud figuratiivsest kunstist, mis on praeguses kunstimaastikul, eriti Euroopas, väga alaesindatud. Niisiis, ma tahtsin avada a galerii eksponeerida sedalaadi töid, nii enda kui ka teiste oma.
Olles õppinud koolis kolm aastat kunstiajalugu, tean, et kunstimaailma suundumused on tsüklilised ja me ootame kunstis figuratsiooni tagasitulekut. Tegelikult hakkan seda aina rohkem nägema, nii et arvan, et avasime selle õigel ajal. Eesti võib kindlasti tunduda ebatavaline valik kunstigalerii avamiseks, eriti kui mul on sidemed nii Madridi kui Amsterdamiga, kuid esimese tahtsin avada just siin, sest siit ma pärit olen ja see tundus loomulik.
Hiljuti jooksis galeriis teie isikunäitus “Kadunud jumalad”. See tutvustas iidseid jumalaid ja kangelasi ning nendega seotud müüte, millest on tänapäevalgi palju õppida. Mida olete selleks näituseks valmistudes ise õppinud või tunnustanud?
Mütoloogia osas köidavad mind kõige rohkem iga ajaloolise piirkonna ja kultuuri lugude rühmad ning nende võrdlemine, sest seal esile toodud asjad näitavad, mis oli nende jaoks kõige olulisem. Igas kultuuris on erinev nägemus sellest, mida tähendab olla väärtuslik inimene – mõnes on ilus, mõnes tugev. Üks kõige enam muutuvaid asju on naiste staatus; neid lugudes austati palju ja see aitab teil näha, kuidas ühiskond, kus nad elasid, neid kohtles.
Muidugi me tegelikult ei tea, millised müüdid olid, kui need omal ajal loodi, kuna igast loost on palju versioone. Paljud neist eksisteerisid ainult suulises pärimuses ja sageli oli muinasjutu säilinud versioon keskaegsete munkade poolt kirja pandud versioon, kellel olid oma eelarvamused.
Kaasaegse publiku jaoks võib olla üsna jahmatav see, kui paljud nendest lastele räägitud müütidest räägivad väga vägivaldsetest tegudest, nagu vägistamine. Me ei räägiks kunagi oma lastele selliseid lugusid, kuid maailm oli omal ajal palju ohtlikum ja see oli väga praktiline viis, kuidas muistsed vanemad hoidsid oma lapsi turvaliselt ja elus.
Olete ühel oma varasemal näitusel teinud koostööd luuletaja David Xamiga ja sel suvel on teil ka teine ühisnäitus tulemas. Kuidas te üksteist tundma õppisite, kuidas üksteist inspireerite?
Olen aastate jooksul palju luulet lugenud. Luuletajatel on oskus tundeid sõnadesse panna, mis mul puudub. Tegelikult on see üks peamisi põhjusi, miks hakkasin maalima, et ennast väljendada. Jälgisin Davidi loomingut veebis ja tegelikult pole olnud ühtegi teist autorit, kelle luule oleks mu mõtetes juba aastaid elanud, kaotamata oma mõju nii nagu tema oma. Ta on ka minu kunsti pikka aega jälginud, seega tundus, et meie looming on projektis koos eksisteerimine loomulik.
Lisaks näitustele töötame ka ühise luule- ja kunstiraamatu kallal, mis peaks ilmuma millalgi selle aasta teises pooles. Praegu loen päevi, millal müütide raamat trükikojast saabub!