Eesti Maailm vestles Tartust pärit kunstniku Helen Bunderiga tema isiknäitusel “Olemise kaja” Tallinnas Solarise kunstigaleriis.
Helen Bunder on lõpetanud 2011. aastal Tartu Kunstikooli kujundusgraafika erialal ja 2014. aastal Tartu Ülikooli maalikunsti erialal. 2016. aastal lõpetas ta magistriõppe Tartu Ülikoolis kunsti- ja käsitööõpetaja erialal. Ta on Tartu Kunstnike Liidu liige alates 2021. aastast.
Helen, sa lood maale ja joonistusi. Millest teie kunst teie arvates räägib?
Minu kunst räägib enamasti elust enesest. Maalimine aitab mul analüüsida kunstnikuks, naiseks, emaks, sõbraks, partneriks ja üldiselt lihtsalt inimeseks olemise erinevaid tahke.
Kas teie maalid otsivad tähendust? Kas see oled sina ja maailm sinu ümber?
Jah ja ei. Ma enamasti ei alusta oma tööd küsimuse või ideega. Mõtted ja tähendus jõuavad minuni maalimise enda käigus. Nii et mõnes mõttes ma seda ei otsi, see ilmutab ennast mulle. Ma lihtsalt lasen tähendustel oma töösse tee leida.
Milliseid kogemusi ja mõtteid loodate, et külastajad teie teoste vaatamisel kaasa võtavad?
Loodan, et vaatajad tunnevad minu töös ära oma kogemused. Ja ma loodan ka, et nad leiavad hiljem uusi ideid ja tähendust. Minu lemmik tagasiside on see, kui inimesed kuulavad lugusid minu maalide taga ja ütlevad mulle siis: „Jah! Ma tean seda tunnet!”
Kas saaksite oma disainiprotsessi üle vaadata?
Alustan pinna ettevalmistamisest, kus värvin – tavaliselt spooni või muu kõva materjali. Ma valin oma toonid enamasti intuitsiooni või tuju järgi. Mõnikord tunnen, et olen väga värviline, mõnikord monokromaatiline. Segan ja värvin värve üle kogu pinna, püüdes saavutada mingit tasakaalu.
Seejärel toon välja figuurid, objektid ja vormid, mida näen maalitud kohtades mulle esile kerkimas. Mõnikord näen neid juba esimese faasi ajal. Kasutan figuuride joonistamiseks musta värvi ja selleks faasiks on mul tavaliselt juba idee või teema peas. Seejärel jätkan figuuride väljatoomist, lisades või eemaldades, kus ma vajalikuks pean. Ma ei tee enne mustandeid; protsess areneb otse pildil.
Millisena näete end kunstnikuna arenemas? Kas te ütleksite, et iga maal oli otsimine selle kohta, kes te kunstnikuna olete?
Otsing, kes ma olen kunstnikuna ja inimesena, oli nooremana vaevaline. Neid faase on vist kõigil, aga minu jaoks oli raske leida, kuidas ja mida maalida või joonistada. Tundsin, et kõik on juba tehtud – küsisin, kelle jaoks ma seda teen ja keda see üldse huvitab.
Ma kartsin seda, mida teised inimesed, teised kunstnikud minu tööst arvavad, ja kartsin läbikukkumist. Arvasin, et enne nende alustamist pean oma tööle omama suurt sügavat tähendust. Varem olin nüüdseks välja kujunenud stiiliga katsetanud, kuid ei julgenud seda kartmatult järgida. Teraapias käimine ja depressiooni ravimine andis mulle tõesti julguse teha seda, mida armastan, armastusega.
Olen aru saanud, et kunstnikuks olemine ei pea olema võitlus. Ma saan lihtsalt maalida, kuidas ja millal mulle meeldib. Kui ma ebaõnnestun või kui asjad ei õnnestu, on kõik korras; Hiljem parandan või värvin kogu pildi üle. Mul ei ole vaja millegi ega kellegi vastu võistelda. Teen lihtsalt seda, mis mulle meeldib ja kui teistele meeldib see, mida nad näevad, on see boonus.
Kas kunstinäitust ennast saab käsitleda kunstivormina eraldi välja pandud teostest?
Usun, et jah, näituse kureerimine on kunsti ja koostöö vorm galerii ja kunstnike ning näituse keskkonna ja konteksti vahel. Kuraator peab arvestama suuruste, värvide, valgustuse ja kunstiteoste omavaheliste suhetega. Ma arvan, et tahaksin edaspidi proovida näitust kureerida – võib-olla esialgu koos kellegi teisega partnerluses.
Kuidas tuua kunsti galeriidest ja muuseumidest rohkem avalikku ruumi – ja kuidas vaatajaid maalidega rohkem kaasata? Kas see on ehk midagi, mida tegite, jagades külastajatega oma maalide taga olevaid lugusid ja maalides otse Solarise galeriis?
Noh, ma arvan, et kunstinäituste külastamine ja kunstiga tutvumine peab algama lapsepõlvest. Arvan, et kunsti nautimine ja arutlemine peaks algama lasteaedadest, koolidest ja peredest. Kui näituste külastamine muutuks sama populaarseks kui kinos või teatris käimine, poleks selle inimestele lähemale toomine isegi probleem ega küsimus.
Küllap aitavad erinevad avalikud üritused ja töötoad näitustel. Lugude jagamine ja otsepildis maalimine on minu jaoks uus asi ja ma naudin seda väga. See annab võimaluse suhelda vaatajatega teisel tasandil ning inimesed avardavad ja kajastavad alati minu enda ideid.
Usun, et kunstikogemuse jagamine annab sellele rohkem tähendust ja jah, inimestele võimaluse andmine kuulda lugusid kunstiteoste taga aitab kunstiga hõlpsamini ühendust saada. Ma arvan, et probleem, et inimesed ei külasta näitusi nii palju, on seotud eelarvamusega, et kunst on midagi raskesti mõistetavat.
Kas publik on teie jaoks oluline?
Pole tähtis, milline publik minu töid vaatab, kuid mind huvitavad inimesed, kellega mu töö suhtleb. Publik on minu jaoks nii tähtis, et kes seda näeb, võib-olla saab endasse peegelduse ja ma tahaksin seda kuulda või mõista.
Kas olete teinud autoportreesid?
Kõik mu tööd on teatud mõttes autoportreed, sest ma oma maalidel “räägin” oma elust, tunnetest, sündmustest, ideedest, mõtetest. Nii kujutan ma ennast. Aga ma olen varemgi teinud “tavalisi” autoportreesid, jah. Olen mitu korda end peeglist joonistanud ja maalinud.
Kas oli keegi või miski, mis teid alguses inspireeris?
Mind inspireerivad inimesed ja mind ümbritsev maailm pidevalt. Mind inspireerivad vestlused, filmid, raamatud, loodus, peod, vaikus, teised artistid, kolleegid ja mu perekond. Nimekiri on lõputu. Ma arvan, et kõik võib olla inspireeriv, kui sul on piisavalt uudishimu.
Igal meie maalil on lugusid, peamiselt inimeste kooselust, teekonnast läbi elu ja inimestest, keda teel kohtame, inimestest, kes jäävad, ning lahusolekust ja armastusest. Kas saaksite jagada lugusid mõne oma maali taga?
Näiteks “Naisteliinil” on palju erinevaid teemasid. See on naiselik olemine ja tunnetamine. Mul tuli eemaldada tükk emakast. See pani mind mõtlema, kui palju meie füüsiline keha määrab, kui naiselikud me oleme ja end tunneme. Minu jaoks oli see hirmutav protsess.
See puudutab ka naissoost perekonnaliini. Kuidas on võimatu pärida kõiki meie emade ja vanaemade olulisi õpetusi, kuna suhted on alati tütreks või lapselapseks olemine. Mõnest asjast ei räägita ja tekib omamoodi vaikusemüür, võib-olla isegi austus või hirm, et suhtes midagi juhtub, kui end liiga palju avada. Nii ma tunnen. Ma maalisin selle ajal, mil mõistsin, et vanaemad pole siin igavesti.
Samuti räägib maal tohutust hulgast väga segast infot naiseks, emaks, partneriks olemise kohta – palju raamatuid, infot, filme, blogipostitusi, sotsiaalmeedia vooge, kommentaare selle kohta, kuidas “õigesti elada”. Olen tundnud seda raskust, et ma ei suuda selles infokülluses navigeerida ja selle maaliga mõistsin, et lõpuks tuleb kuulda võtta su enda südant. Niisiis, selles on palju asju.
“Magia” räägib kõigist veidratest, kuid maagilistest hetkedest, mil tead, et “seda on varem juhtunud” – unenägudest, mis korduvad. Tunded sees, mis räägivad sulle õigeid asju – kõhutunded, mis osutuvad tõeks. See puudutab hetkes ja ajas olemise erinevaid kihte.
See puudutab kõiki kirjeldamatuid asju, mis muudavad meie elu natuke huvitavamaks ja maagilisemaks. Arvan, et isegi kui see on võimalik, ei ole vaja kõike ratsionaalselt teada ja mõista. Olgu mõned asjad, mida lihtsalt tunda.
Kui maalid kajastavad teie elu ja inimesi teie ümber, siis mis tunne on, kui need müüakse ja lähevad oma uude koju, uute omanike juurde?
Ma arvan, et hetkel, kui ma oma maalist lahti lasen, pole see enam minu oma. See kuulub avalikkusele ja uutele omanikele. Maalid peavad ise hakkama saama, ilma minuta. Tavaliselt unustan oma töö ära, kui ma seda enam ei näe.
Kuidas kirjeldaksite Tartu loomemaastikku ja kuidas see teie enda loomingut mõjutab?
Tartus on palju suurepäraseid kunstikoole ja seetõttu palju kunstnikke ja loomevaimu. Meil on Lastekunstikool, Tartu Kunstikool ja Rakenduskõrgkool Pallas. Samuti on tänavakunsti skeene väga mitmekülgne ja huvitav.
Töötan Tartu Kunstikoolis õpetajana ja olen põrandaaluse kunstnike liikumise liige, mis tuleb kokku kord kuus, et jagada kunstnikuks olemise head ja inetut. Mind inspireerivad väga teised kunstnikud, kolleegid ja õpilased. Mind ümbritseb pidevalt kunst, näitused ja arutelud. See mõjutab mind eelkõige sellega, et innustan kunstiga tegelema, et olla osa sellest vingest kunstnike kollektiivist, mis meil Tartus on.
Mis sulle õpetamise juures kõige rohkem meeldib?
Õpetamine annab võimaluse olla värske, hoida meelt avatuna ning avastada uusi ideid seoses õpilaste ja kolleegidega. Mulle meeldib näha, kuidas õpilased arenevad ja saavad oma eureka-hetki, kui töötate probleemi või ülesandega, mis tundub esmapilgul raske.
Osa Helen Bunderi maale on praegu üleval äsja avatud SAH tänavakunsti ajalugu tutvustaval näitusel, mis asub Tallinnas Solarise keskuse ülemisel korrusel (ligipääs Apollo raamatupoe kaudu). Näitusel osalevad veel Jaan Elken, Edward von Lõngus, Okeiko, Liisa Kruusmägi, Tarrvi LaamannArne Maasik, Kaupo Kikkas, Evi Tihemets ja Robin Nõgisto. Näituse koostab Meelis Tammemägi ning seda saadab eesti muusiku ja helilooja loodud helimaastik Rael Kõiv ja Bananafish (Ühendkuningriik). Helen Bunderi tööd on kuni 10. juunini väljas ka Tallinnas Koplis Põhjala tehase võltsingugalerii esimesel korrusel.