kuidas üks kujund meid ikka veel torkab

Teravkaarele aluseks olevad printsiibid – teravus ja kõrgus – annavad omakorda kuju tornikiivritele. Mis on omakorda maamärgid, mis on ehitatud kindla ja pika (mitmesaja-aastase) plaaniga inimesi kauge maa tagant kohale ja nende alla meelitada; sümboolsel tasandil aga taevasse (tähelepanelikumal vaatamisel Jumalale) osutavad sõrmed.

«Nää!» (näib ütlevat üks selline sõrm) «Nää!» Ja (otseteed Jumalale osutades): «See!» Kui see ka ei mõjunud või ei mõju, siis ma ei tea, mis seda üldse teeb. Võib-olla kirikute sisemine simulaakrum(ipärasus), kus värvilised skulptuurid, neile läbi kõrgete vitraažakende langev värviline valgus ja löövide all kajavad orelihelid, mis keskaegse multimeedia või (sealt sisse ja välja voorivaid inimesi nagu baite töötleva) arvuti mõõdu välja annavad. Tänapäeva mõistes võib (eelkõige, kuid mitte ainult) gooti katedraali või kirikut seega käsitleda nutifoni keskaegse ja arhitektuurilise versioonina.

Näitus teeb seda, mida iga näitus ideaalis võiks teha: olla lisaks kõigele muule ka kontseptuaalne ruumiinstallatsioon. Vaataja siseneb mustade seintega kirikusse või kabelisse, kus on välja valgustatud kitsad ja kõrged maalid, mille korduvaks elemendiks on teravkaar. Meediumi spetsiifikast tulenevalt on maalid nii aknad, nende raamid kui ka see, mida me akendest läbi vaadates näeme.