Kreeka šokeerib jalgpallimaailma ja rikub Portugali peo

Kuigi kümnest kõrgeima asetusega tiimist jäi finaalturniirilt eemale neli (Iirimaa, Rumeenia, Belgia, Türgi), siis väga suuri eemalejääjaid valikturniir kaasa ei toonud: ükski neist meeskondadest ei olnud tõsiseltvõetav kandidaat EM-tiitlile. Paar valikgruppi osutusid aga meeletult põnevaks: valikgrupis 2 õnnestus näiteks Taanil koguda kaheksa mänguga 15 punkti ja grupp võita, nendega viimases mängus viigistanud Bosnia ja Hertsegoviina kogus küll 13 punkti, aga jäi alles neljandaks! Taani ja Bosnia vahele mahtusid veel 14 punktiga Norra ja Rumeenia. Eesti alagrupis oli samuti võitlus esimeste kohtade nimel ülitihe: üllataja Bulgaaria võitis 17 punktiga grupi, Horvaatia ja Belgia jagasid 16 punktiga ära teise koha.

Edasipääsust eriti kaugele ei jäänud ka Soome, kes teenis 10 punkti, jäädes aga alla nii Itaaliale (17), Walesile (13) kui Serbiale ja Montenegrole (12). Puhaste paberitega läbis valiksarja ainsana kaheksast mängust kaheksa võitnud Prantsusmaa, kaotuseta liikusid 16 sekka veel Tšehhi, Inglismaa ja Saksamaa.

Läti jalgpalli kuldne tund

2004. aasta EM tähistab seni ainsat korda, mil mõni Balti riik on jalgpallis suurturniirile jõudnud. Esimesena suutis tembu ära teha Läti koondis, kel õnnestus Rootsi järel ning Poola, Ungari ja San Marino ees oma valikgrupp teise kohaga lõpetada ja seejärel play-off’is Türgi alistada. Lätlastele tõid edu eelkõige mitu võõrsil saadud magusat nappi võitu: nii Poolat kui Rootsit võideti võõral väljakul 1 : 0, kusjuures sama tulemusega saadi jagu ka San Marinost, kes kinkis lätlastele kolm punkti alles 89. minuti omaväravast!

Lätlased oleksid grupis aga teise koha saanud isegi siis, kui oleksid San Marinoga tolles mängus viiki leppinud. Ainsad kaotused tulid võõrsil Ungarilt ja kodus Poolalt, abi oli ka mängude graafikust, sest viimases voorus saadi Rootsi üle võit olukorras, kus svenssonid olid juba finaalturniiri pääsme kindlustanud.

Kaht otsustavat playoff-mängu äsjase MM-pronksi Türgiga mäletavad aga kõik Läti jalgpallisõbrad, kes toona vähegi midagi mõikasid. Tõeliseks täheks kerkis Riia Skonto 24-aastane ründetuus Māris Verpakovskis, kelle koll tõi esmalt lätlastele Riias 1 : 0 võidu. Neli päeva hiljem Istanbulis viisid İlhan Mansızi ja Hakan Şüküri tabamused Türgi küll 2 : 0 juhtima ja andsid ohjad võõrustajatele, ent juba Juris Laizānsi 66. minuti värav seadis lätlased võõrsilväravate reegli pärast tagasi liidritoolile. Naela Türgi kirstu lõi Verpakovskis, kes sai 78. minutil pika söödu otse väravavaht Aleksandrs Koliņkolt, edestas võidujooksus kaitsjat ja saatis palli Rüştü Reçberi selja taha.

Verpakovskis teenis edukate esituste järel lepingu Kiievi Dõnamolt, kuid Portugali sõitnud Läti 23-meheline koondis põhines siiski päris suures osas koduliigal, sest lausa 11 mängijat sellest kuulusid Virslīga klubidesse. Neli mängijat tulid Venemaa klubidest (Juris Laizāns Moskva CSKAst), kaks Ukraina liigast, kaks Inglismaa Premier League’ist (Marians Pahars Southamptonist ja Andrejs Štolcers Fulhamist) ja veel neli Euroopa eri tiimidest. EM-koondis koosnes sisuliselt ühe põlvkonna meestest: 24aastane Verpakovskis oli meeskonna pesamuna, vanim mängija oli aga 34aastane kaitsja Mihails Zemļinskis.

Hoolimata sportlikest saavutustest kritiseeriti ka kodumaal Läti koondist seetõttu, et meeskonna töökeel oli vene keel: nii peatreener Aleksandrs Starkovs kui ka väga suur osa meeskonnast olid vene emakeelega ning töökeelena oli vene keel saanud Läti koondises juba selgelt traditsiooniks. Sellest hoolimata elasid lätlased oma meeskonnale täiel rinnal kaasa. Roheliste partei peaminister Indulis Emsis, ontlik vuntsi ja prillidega keskealine ülikonnas mees, andis suisa lubaduse, et kui meeskond alagrupist edasi pääseb, võõpab tema pea roheliseks!