kõrgushüppe šoki järel vaatasin tribüünile ega saanud alla anda

Tuli joosta ettevaatlikult. Valu tõttu keskendusin ainult sellele, et tehnika püsiks ja jookseksin puhtalt lõpuni. Ei midagi enamat. Aeg peegeldab seda.

Hüppeliiges segas siingi – ei saanud ringi tagumisest otsast korralikult liikuma. Pidin tegema pöörde aeglasemalt ja kontrollitumalt. Arvestades olukorda – rahuldav.

Teivashüpe – tulemus 0

Teipisime hüppeka enne ala, natuke leevendas. Aga äratõuge oli endiselt väga valus. Pealejooks enam-vähem, aga tõukele ei saanud suruda. Proovisin hüpata, aga algkõrgusest üle ei saanud. Suures plaanis polnudki enam vahet, sest üks null oli niikuinii kirjas. Aga sitt tunne oli ikka.

Enne oda saime paar tundi puhata. Hüppeliiges oli endiselt hell, aga plaan oli selge – üks blokk, üks katse.

See üks katse õnnestus ja sain odale kenasti pihta. Uus isiklik. Oleks tahtnud veel visata, aga treener pani selge «ei». Tulevikule mõeldes – ilmselt tark otsus.

Starti läksin vaid selleks, et saada [kümnevõistluse kokkuvõttes] kirja mingi koht. Kui poleks starti läinud, oleks tulemus olnud üldine DNF ja polekski protokolli kohta saanud. Tahtsin, et vähemalt neist meestest, kes lihtsalt pooleli jätsid, oleksin protokollis eespool. Võitlesin rohkem.

Sain sellelt võistluselt korraliku õppetunni. Põlveprobleemid hooaja alguses jätsid oma jälje – just hüppealad on need, mis kõige rohkem kannatavad. Samas – heitealad on praegu heas seisus. Kuul ja ketas on stabiilsed, oda lendab taas 70 meetri kanti, mis on julgustav.

Suur tänu kõigile, kes kaasa elasid – nii kodudes kui kohapeal. Ma tean, et need tagasilöögid ei taba ainult mind, vaid ka kõiki teid.

Aga usun, et ühel hetkel panen ma selle ideaalse võistluse kokku –üksikalad näitavad, et oleme koos oma tiimiga õigel teel. Kõik see valu ja kannatus saab olema seda väärt. Selle nimel me seda sporti teemegi.

Aitäh ka kõigile sponsoritele ja toetajatele – ilma teieta poleks see kõik võimalik.»