KERSTI KALJULAID ⟩ Kuidas rahastada Eesti tippsporti?

Niisiis peab kogu Euroopa spordiüldsus leppima sellega, et riiklik rahastamine on kas stabiilne või kahanev.

«Raha on puudu!» hüüet kuuleb iga spordijuht ja mõtleb iga tipust unistav sportlane. Esmalt peab aru saama: mille jaoks on puudu?

Sõnastaksin nii, et meil on ühiskonnas hulk sportlasi, kes oma ametina näevad saavutus- ja tippsporti. Tippsport on nende silmis ja jaoks töö, mille eest peab saama palka.

Kui me räägime tööst, siis järgmine loogiline küsimus on: kelle jaoks? Kes selle töö tulemuste eest maksta tahaks? Need, kellele pakub rõõmu ja huvi spordi jälgimine. Siin pole mitte mingit uudist. Vaimustust saab müüa. Mida rohkem seda on, seda paremad on ka müügitulemused.

Vaadakem võistkonnaalasid, kel on pea alati rääkida oma lugu. Pikk hooaeg, dramaatilised mängulõpud, emotsiooniostud mängu eel ja ajal, suur jälgijate kogukond, mida ettevõtetel on huvi oma kliendikogukonda liita.

Teistega on keerulisem, sest lood on kammerlikumad. Aga ka neid peame oskama luua ja järjepidevalt turundada.

Sportlane toodab kaasaelamise rõõmu, lootust, vaimustust ja pettumusi. Ainult viimaste peal kahtlemata tuluks pööratavat karjääri ei arenda, aga kõik spordi jälgijad – ka kõik need, kes on valmis selle eest maksma – on kaotustega ja mõõnadega arvestanud.

Mida rohkem sportlasi teeb tööd, mille eest on keegi valmis maksma, seda rohkem ongi Eesti spordis eraraha. Avaliku raha puhul on see seos ju ka olemas, aga pikk ja vaevuaimatav – valija on nõus, et vaimustuse nimel toetab riik tippsportlasi eelarvest. Kui ei oleks, siis riik Team Estoniat üldse ei rahastaks.