«Neuville’il oli kaotada absoluutselt kõik, [Ott] Tänakul jällegi võita täpselt sama palju,» alustas Luke Barry oma kirjatükki.
«Isegi kui Ott ütles laupäeva õhtul kõikidele, et sõitjate tiitel oli kõigest teoreetiline ning et meedia üritab lihtsalt järjekordset lugu ei millestki välja imeda, siis tema seni näidatud hoog viimase päeva eel – seda ühes Neuville’i kimbutanud turboprobleemidega, mistõttu oli belglane alles seitsmendal kohal – tähendas, et antud duell kestis lõpuni välja.
Neuville reageeris teda tabanud mehaanilisele ebaõnnele nagu tõeline tšempion – ta jäi rahulikuks ega lasknud frustratsioonil endast võitu saada. Mõistagi sai ta tugineda ka rallieelsele 25-punktilisele puhvrile, kuid ühtegi märki väristamisest tõepoolest polnud.
See tuli lõpuks hoopis Tänakult, kes tegi avarii, mis maksis potentsiaalselt talle sõitjate MM-tiitli ja tegi sama ka Hyundai tootjate tiitliga (lõpuks kaotaski Hyundai tiitli, kuid kuni punktikatseni oli seis siiski lahtine – toim).
See oli võrdlemisi irooniline, kui arvestada, kuidas neid kahte tavaliselt portreteeritakse: Tänakut kui võitlejat, Neuville’i kui ärakäkerdajat. Jaapanis oli aga Tänak see, kes eksis – ülimalt suur pettumus pärast [reede-laupäeva] erakordset etteastet – samal ajal kui Neuville suutis kontrastina hoopis survele vastu pidada ja töö ära teha.
Nii mõnedki osutavad Neuville’i tšempioniks tuleku valguses Kalle Rovanperä puudumisele, mis oli peamine põhjus, mis võimaldas belglasel lõpuks ihaldatud trofee pea kohale tõsta. Kuid tema saab võita siiski ainult neid, kes on kohal.
Kas Tänak on selle võrra vähem maailmameister, et ta alistas Sébastien Ogieri siis, kui too otsustas hüpata tõrkuva Citroëni manu? Või Colin McRae vähem tšempionivääriline, sest Carlos Sainz puudus ühelt MM-etapilt vigastuse tõttu?
Neuville oli selleks MM-tiitliks valmis kohe jaanuaris peetud avaetapist, kus ta Monte Carlos kõik [30 punktiga] paika pani. Jaapani ralli lihtsalt oli selle kinnituseks ning nõnda õnnestuski tal viimaks saada lahti oma «igavese teise» tiitlist.»