Kuna meeskonna pingil on vähe ruumi, istud tänavu tiimist kümmekond meetrit eemal, üksi. Võõrsilmängudel üldsegi tribüünil.

Ma üldse ei välista, et ma lähen varsti sinna pingi peale tagasi, sest on näha, et sinna on energiat juurde vaja.

Ühesõnaga kibeled pingile tagasi.

Kas just pingile, aga kui sa teed sellist klubi, mis pole mingisugune äri, vaid elustiil, kuhu ma panen ka oma isiklikku raha, tööd ja aega, siis … Minu nainegi [kes töötab klubi kontoripoolel] teeniks õpetajana kaks korda suuremat palka, aga teeb seda asja samuti missioonitundest, et Pärnus oleks korvpall. Aga kui neid takistusi tuleb siit, sealt ja kolmanda koha pealt, tekib alati küsimus: milleks seda tegelikult vaja on?

Teine variant on see, et tuleb mingi uus John, energiline kutt, kes võtab selle asja üle ja teeb asja õigesti. Mina tunnen praegu, et olen täiesti tühi: eriti pärast sellist emotsionaalset kaotust, ma ei salli kaotusi!

Hästi, eurosarja kaotused ma neelan alla, sest tean, kui kõvad satsid need on ja mis on nende eelarved, aga oma kodurahva ees kaotada? Ma lihtsalt ei salli seda.

Sadamal on kümme mängu tehtud. Kuidas sa seda perioodi iseloomustaksid? Kukkusite kohe auku.

Kui me oleksime täna Liepājat võitnud, saanuks öelda, et oleme sellest välja roninud. See pole selline võistkond, keda kodusaalis ei võiks võita – pigem ütleks, et me PEAKSIME võitma. Nägin poiste näost, et kas arvatakse, et euromängud on nii tähtsad ja Eesti-Läti oma pole? Ma ei saa kohati aru.

Jaga
Exit mobile version